Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MAIO VANIKO
Lõuna-Aafrikast pärinevad pelargoonid kasvavad looduses põõsaste või poolpõõsastena. Neid on 250 liiki. Taime nimetus on tulnud kreekakeelsest sõnast pelargos (toonekurg), mis viitab taime nokakujulistele viljadele.
Varem kasvatati peamiselt viirpelargooni (Pelargonium Hortorum), mis toodi Inglismaale 1710. aastal Lõuna-Aafrikast. Viirpelargooni tunneb ära pruuni triibu järgi peaaegu ümaral või munajal lehel. Triibu laius ja selle värvi tugevus sõltub pelargooni sordist. Taimel on liht- või täidisõied ning neid on valgest punase toonini ja ka erinevaid lillasid toone.
Pelargooni sordid
Suureõieline pelargoon (Pelargonium Domesticum) on teistest pelargooni sortidest nõudlikum. Erinevalt oma sugulastest suureõieline pelargoon talvel ei puhka, vaid kasvab siis aeglasemalt ning vajab poole vähem vett kui suvel. Võrsed tuleks tagasi lõigata kohe pärast õitsemist. Suureõielise pelargooni õied on kas valged, punased, purpursed või tumedasoonilised või -täpilised.
Ripp- ehk luuderohulise pelargooni (Pelargonium Peltatum) liht- või täidisõied on pikkade varte tipus 5-7 kaupa õisikuis. Nende algupärane värv oli roospunane. Tuntakse ka valgete, roosa-punasekirjude ja lillakate õitega sorte. Tartu botaanikaaias kasvab valge-punasekirjut õitega Mexican Girl. Luuderohulehised pelargoonid sobivad hästi aiavaasidesse ja rõdukastidesse. Kahjurid neid tavaliselt ei ohusta.
Lõhnav pelargoon (Pelargonium Radens) aetakse tihti segi palsampelargooniga (Pelargomium Graveolens), sest paljudes keeltes kutsutakse neid mõlemat roospelargooniks. Huvitav on ka piparmünt pelargoon (Pelargonium Tomentosum).
Lõhnavat pelargooni kasutatakse mitmeti - taime lehti ja õisi saab kasutada toidu kaunistamiseks, hakitud lehti võib segada kastmetesse ja küpsetistesse. Rahvameditsiinis on lõhnava pelargooni lehti kasutatud kõhuvalu leevendamiseks. Taimed võiks asetada kohta, kus neid on käepärane puutuda, sest siis eritub neist enam lõhna.
Talvel tahab taim jahedat
Pelargoone kasvatatakse talvel toas, suveks viiakse taim õue, kus see õitseb rikkalikult. Et pelargoon on külma suhtes tundlik, võib taime välja viia alles pärast jaanipäeva. Suvel on pelargooni vaja kasta iga päev, väetada tuleks kord nädalas. Õitsemise tagab rohke kastmine kevadel ja suvel. Õitsenud õied tuleks taimelt eemaldada.
Enne külmade tulekut tõstetakse suvitanud pelargoon jahedasse valgesse ruumi, et taim saaks järkjärgult harjuda toasoojusega. Kui taime talvel hoida soojas ja pimedas, kipub see liiga pikaks venima. Seetõttu on seda talvel soovitatav hoida +5-10oC ruumis ning kasta kord või paar kuus.
Enne talvitumist lõigatakse oktoobris pelargoonilt õied ja pungad, võrsed lõigatakse varakevadel veebruaris-märtsis. «Siis tuleks taime võrseid tagasi lõigata umbes poole võrra või enamgi ning ümberistutatud taim asetada valgesse ja sooja tuppa,» õpetas Tartu botaanikaaia aednik Tiia Niiduviir. Mullaks on pelargoonile sobivaim turbamulla, kompostmulla ja liiva segu (2:2:1).
Pelargooni paljundamiseks on parim aeg augustist oktoobrini. Nagu rooshibiskki, juurduvad ka pelargooni pistikud hästi nii vees kui ka turba-liiva segus.
Pelargooni levinuim kahjur on kasvuhoonekarilane. Tõrjeks sobib 0,1-0,2-protsendiline karbofossi vesiemulsioon või 0,12-protsendiline Pegasus. Et pritsimine oleks tõhusam, tuleks karilase vastsed enne pritsimist lehtede alumistelt külgedelt rohelise seebi nõrga lahusega maha pesta.
Järgmisest «Kasust» saab lugeda kannatuslillest.