Kerged psüühilised häired esinevad paljudel

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MARIKA KASEOJA

Kerged neurootilised psüühilised häired, näiteks depressioon, on laialt levinud. Arsti juurde tuleks minna, kui häire hakkab segama igapäevast elu.

Vahel ilmneb mõni psüühikahäire sümptom üksikuna ja sellele ei pruugigi midagi tõsist järgneda. Näiteks on inimene mõnikord nii apaatne, et ta ei taha midagi teha. Samuti võib tal olla hirmude või kogemustega seotud häireid: pimeduse-, kõrguse- või esinemiskartus. Sellised hirmud ei pruugi ilmtingimata igapäevaelu mõjutada.

Tartu Ülikooli psühhiaatriakliiniku psühhiaatri Anu Järve sõnul esineb aeg-ajalt stressiga seotud sundmõtteid, so tahtmatuid pidevalt korduvaid mõtteid, näiteks soov aknast alla hüpata. Inimene saab aru, et see on tobe, aga mõte ometi häirib teda. Siis tuleks pöörduda arsti poole.

Tugev meeleolu langus ja negatiivsed mõtted võivad mõnel kesta nädal, teistel kauem.

Eneseusk on tähtis

Anu Järv toob näite naisest, kes kartis bussisõitu ja kujutas ette, et buss sõidab jõkke. Mõttele, et õnnetusjuhtumi tõenäosus on väga väike, naine ei tulegi. Kui emal on hirm bussisõidu ees ja tal jääb see välja ravimata, tekib ka lapsel samasugune hirm. Kerged neurootilised häired võivad olla alguse saanud juba varasest lapsepõlvest ning hiljem kriisisituatsioonis löövad need välja.

Samuti vajab abi inimene, kes peab tihti ettekandeid pidama, aga seda ei suuda. «Olen kindel, et mul ei tule ühtki sõna suust ja kõik mõtlevad, et olen läbi kukkunud ja kehv inimene. Ma ei kõlba mitte kuskile,» kirjeldab Anu Järv oma patsientide hirme. Hirmude all kannataja usub, et ta esinemine ebaõnnestub. Kui patsient on midagi sellist juba läbi elanud, on ta ärevuses, et midagi sarnast võib korduda. Ülemäärane ärevus aga soodustab esinemiskatse nurjumist.

Suhtlemisraskused

Paljudel esineb agorafoobia - hirm viibida rahvarohkes kohas, näiteks ei julge inimene paluda müüjat näidata talle mingit kaupa. Ta hakkab otsima igasuguseid võimalusi avalike kohtade vältimiseks. Agorafoobia on üks kõige rohkem inimese tegevust pärssivaid foobiaid ning mõni patsient võib muutuda täiesti kodusõltuvaks. Anu Järv toob näite mehest, kes juhtis telefoni teel firmat. Mees tundis end vaid kodus turvaliselt.

Sotsiaalfoobia puhul kardab inimene igasuguseid kontakte - teistega suhelda, näiteks kella küsida. Sotsiaalfoobia on tavaliselt seotud madala enesehinnangu ja kriitikakartusega. Selle sümptomid on punastamine, käte värin, iiveldus või sagedane tungiv urineerimisvajadus, mida patsient võib teadvustada primaarsete probleemidena.

Tihti ei julge mees naisterahvast kõnetada ja jääbki vanapoisiks. Ta mõtleb, et kui naist kõnetada, ütleb too halvasti või kutsub politsei. Kahtlemata mõjutab see mehe enesehinnangut ja tal tekib mõte, et ta polegi midagi väärt. Anu Järve sõnul arvab mees, et kui ma nüüd mõne naisega kontakti ei saa, olen läbi kukkunud, tulemata selle peale, et kõik inimesed lihtsalt ei sobi kõigiga.

Vanematel inimestel on kergem

Kergeid psüühikahäireid esineb rohkem naistel vanuses 17-40. Vanemas eas oskab inimene juba oma hirme vältida ega ei pöördu enam nii kergesti arsti poole. Kui tal on hirm kinos rea keskel istuda, sest mõne õnnetusjuhtumi puhul ei pääse ta sealt kiiresti välja, istub ta rea algusesse ja on rahul. Sellisel juhul pole arsti sekkumine vajalik.

Arsti juurde tuleb palju hüpohondriliste kaebustega inimesi, kes kahtlustavad endal kindlat haigust, olles juba mitmete arstide poole pöördunud. Nad hakkavad pöörama oma tervisele liigset tähelepanu või isegi surmaks ettevalmistusi tegema.

Psühhoteraapia käigus õpetatakse patsiente oma ebameeldivaid mõtteid katkestama ja realistlikumalt mõtlema. Raviseansi pikkus on sõltuvalt isiksuse omadustest ning häire raskusest väga erinev. Kergete psüühikahäirete puhul aitavad ka ravimid, mida määrab arst individuaalselt ravi käigus.

Inimestel on sõna «psühhiaatrihaigla» ees tihti asjatu kartus, arvab Anu Järv. Mõeldakse, et kui siia majja abi järele tulla, pole enam tagasiteed.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles