Eesti-Vene suhete paranemine sõltub täitevvõimu tahtest

PAAVO PALK

Riigikogu väliskomisjoni esimene Eino Tamme sõnul sõltub Eesti ja Venemaa suhete paranemine eelkõige täitevvõimust. Samas tuleb Tallinna ka riigiduuma väliskomisjoni esimees Vladimir Lukin.

Eelmise aasta keskel kohtusid Eesti ja Vene parlamendisaadikud üpris tihedalt. Millised on praegu kahe riigi suhete arenguvõimalused parlamendi poolt vaadatuna?

Eesti ja Vene suhted võiksid olla paremad. Olen lootnud, et parlamendi liikmed suudavad riikide vahel tekkinud punnseisu paigast nihutada. Kolm aastat tööd riigikogus on aga näidanud, et Vene ja Eesti parlamendil väga suurt mõjujõudu välispoliitikas ei ole. Eesti välispoliitika paneb paljuski paika põhiseadus ning soov otsustada taktika küsimused riigikogus oleks lapsik.

Kui parlament sätestaks, et Tartu rahu mainimisest ei tohi piirilepingus loobuda või et Eesti-Vene piir võib kulgeda mööda administratiivjoont, siis poleks kahe riigi delegatsioonidel õieti millegi üle tingida. Parlamendi otsused on avalikud ja teine pool teaks juba ette, mis ulatuses on kompromissid võimalikud. Parlamendi roll on valitsusaparaadi otsuste arutelu koos ajakirjandusega ja rahva seisukohti ning otsuste tagajärgi arvestades nende heakskiitmine või tagasilükkamine.

Kas vastab tõele väide, et parlamentide tasemel on raskem Eesti ja Vene suhetes kokkulepet saavutada kui diplomaatide vahel?

Kui enda veenmisjõust puudu tuleb, on nii Eesti kui Vene pool kasutanud põhjendust, et parlamendis see asi niikuinii läbi ei lähe. Eriti on seda teinud Venemaa. Moskva esindajad on öelnud, et vaatame, kas riigiduuma ratifitseerib piirilepingu Leeduga ja alles siis, kui see läbi läheb, astume järgmised sammud Läti ja Eesti suhtes. Meiegi oleme niisuguse lähenemise ära õppinud ja öelnud, et mõne asjaga valijaskond lihtsalt ei nõustu.

See on ka mujal nii. Mulle meenub hiljutine seminar Shveitsis, kus räägiti rahupartnerlusprogrammist ja liitumisest NATOga. Seal küsiti, miks Shveits pöörab nii palju tähelepanu julgeolekukoostööle, kui ta pole isegi ÜRO liige. Shveitslased vastasid lihtsalt, et 70 protsenti nende valijaskonnast on ÜROga liitumise vastu. Parlamendi liikmete vahel on siiski inimlik kontakt. Saadakse aru, et palju sõltub täitevvõimust, ja nii on osa väitlusi teatud mõttes mängulised. Tihti on aru saada, et räägitakse üht, aga mõeldakse teist.

Lõuna- ja õhtusöökidel võime me Vene kolleegidega saavutada teineteisemõistmisel märgatava edasimineku, kuid kui tulevad lipud, lilled ja protokoll, siis muutub tekst jäigaks ning poolte seisukohad jäävad väga kaugeks. Mulle tundub, et Eesti ja Venemaa suhete puhul sageli ei julgeta või häbenetakse avalikult välja öelda seda, mida mõeldakse.

Kui tõenäolised on tänavu suuremad edasiminekud Eesti-Vene suhetes?

Olen jälginud ajakirjanike, poliitikute ja diplomaatide vestlusi ning artikleid sel teemal ja minu meelest on õigus neil, kes ütlevad, et Venemaa praegu vaatab, kuidas läheb Eestil integreerumisel Euroopasse ja majanduses. Venemaal sõltub palju president Boriss Jeltsinist.

Ma olen ettevaatlikult optimistlik, kuid ei ole kindel, kas riikidevaheline piirileping sel aastal alla kirjutatakse. Poliitiline surve selleks Venemaale on, kuid see ei ole piisav. Positiivne märk on uue suursaadiku Aleksei Gluhhovi suurem aktiivsus ning minu hinnangul ei ole see tingitud tema ja endise saadiku Aleksander Trofimovi isiklikest erinevustest, vaid Moskva kursimuutusest. Kui varem USA ja Vene suursaadik ei osalenud paljudel üritustel, siis praegu on Vene suursaadik sama aktiivne kui tema Prantsusmaa, Saksamaa, Rootsi ja Taani kolleegid.

Venemaa on üle saamas sellest, et ei võta Eestit võrdväärse partnerina, ning see annab alust loota, et saadakse üle ka meie süüdistamisest venekeelse elanikkonna ahistamises. Eestile oli soodne signaal, et Vene riigiduuma väliskomisjoni esimees Vladimir Lukin ütles hiljuti pressikonverentsil, et kõige halvem on venekeelse elanikkonna olukord praegu Lätis.

Kui Eesti nimetamisest suurimaks venelaste ahistajaks loobutakse, on piirilepingu allakirjutamine tõenäolisem. Ehkki asevälisminister Aleksandr Avdejevi jõuluaegset käiku Eestisse ajakirjanduses kritiseeriti ja osa poliitikuid loobus temaga kohtumast, oli see visiit minu meelest hea märk. Avdejev avas Tallinnas Vene saatkonna remonditud ruumid ning sai Eesti oludest rohkem teavet. Peab arvestama, et tegu oli üle pika aja kõrge välispoliitilise visiidiga mehelt, kelle ajagraafik on kindlasti pingeline.

Kuidas mõjutab Eesti ja Venemaa suhteid Eesti integreerumine Euroopa Liitu?

Kindlasti väga kõvasti. Mitmed analüütikud märgivad, et see mõjutab tunduvalt liitumiskõnelustele kutsutud viie Ida-Euroopa riigi suhteid kolmandate riikidega, eelkõige Venemaa, USA ja Jaapaniga.

Rikkad riigid, kes tahavad arendada suhteid Euroopa Liiduga, kaaluvad, kas neil on seda kasulikum teha investeeringute kaudu Prantsusmaale, Taanisse ja Soomesse või Ungarisse, Tshehhisse ja Eestisse. Venemaal kehtivad Eesti suhtes sanktsioonid, kuid ta peab samm-sammult aktsepteerima, et suhtub Eestisse nagu teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse.

Eestis on sageli räägitud poliitiliste lepete puhul nendega kaasnevatest võimalikest salaprotokollidest. Kas venelased USA-Balti harta puhul midagi sellist ei karda?

Ei usu. Arvan, et Venemaa ja Ameerika Ühendriigid teevad strateegilistes küsimustes hoopis enam koostööd kui üldiselt arvatakse.

Mida arvata kuulujuttudest, et Venemaa võib 80. iseseisvuse aastapäeval tagastada Eestile presidendi ametiraha?

Arvan, et ametiraha võidakse tagastada tänavu, kuid ei usu, et Venemaa teeks seda iseseisvuse aastapäeval. Ma ei oota venelastelt zhesti, mis tunnustaks Eesti iseseisvuse õiguslikku järjepidevust ja Tartu rahu.

Kas Eesti-Vene suhetes on edasiminek tõenäolisem majanduses või poliitikas?

Majanduses on edasiminek tõenäolisem kui piirilepingu sõlmimises. Võibolla ootab Venemaa topelttollide kaotamiseks sobivat momenti, et saaks rääkida, kuidas tema surve parandas Eesti venekeelse elanikkonna olusid. Tolle ei kehtestatud ju Vene majanduse kaitseks, vaid poliitilise surve avaldamiseks.

SVEN JÜRGENSON, Välisministee- riumi poliitika- osakonna peadirektor

Mina hindan Eesti-Vene suhete arengut suhteliselt optimistlikuks.

1. jaanuar 1998 oli parem kui 1. jaanuar 1997.

Eelmise aasta jõulude alguses sõlmisid kahe riigi välisministeeriumid koostööprotokolli. Sellised struktuuriüksuste vahel koostööd võimaldavad lepped on meil juba paljude riikidega.

Majanduse vallas võib tänavu edasiminek toimuda tänu valitsustevahelise komisjoni töölerakendamisele ning ma olen optimistlik ka piirilepingu sõlmimise suhtes.

Parlament mõjutab Eesti-Vene suhteid seadustega, mida ta vastu võtab, ja osaleb suhete korraldamise põhimõtete väljatöötamisel.

MART HELME, Suursaadik Venemaal

Parlamendi liikmed saavad Eesti ja Vene riigi suhetes teha palju sellest tööst, mis kummagi maa valitsusel ja ministeeriumidel ei ole võimalik. Kui nad suudavad leida usaldusliku, kollegiaalse suhtlustasandi, siis võib sellest mitmeti kasu olla.

Valitsuse tasandil on isikliku ja mitteformaalse kontakti leidmine raskem, näiteks detsembri lõpus Eestis käinud asevälisminister Aleksander Avdejev edastas ikkagi ametliku seisukoha, kuigi vesteldi ka õhtusöögilauas.

Parlamendikontaktide vähesus on Eesti-Vene suhetes probleem.

Vene pool on üritanud meile peale suruda mitte kõige sobivamat koostöövarianti riigiduuma kaasmaalaste komiteega.

Eesti ja Vene parlamendil ei ole olnud kontakte fraktsioonide tasemel, kuid suhtemine erinevate poliitiliste gruppide vahel võiks riikidevahelisi suhteid edendada. Lisaks väliskomisjonile võiksid kontaktid olla ka teistel parlamentide komisjonidel.

Eelmine aasta oli kahe riigi suhetele tähtis mitmes aspektis: toimusid siseministrite Riivo Sinijärve ja Robert Lepiksoni kohtumised Vene kolleegi Sergei Kulikoviga ja rahvastikuminister Andra Veidemann kohtus oma kolleegi Vjatsheslav Mihhailoviga.

Arvan, et tänavu peaksid Eesti ja Venemaa kontaktid veelgi laienema .