Eesti Vabariigi kõrgema sõjaväelase elutee, Omaaegne sõjakooli ülem Herbert Grabbi Vabadussõjas ja töös

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

HELLAR GRABBI

Norilskis hukati või hukkus ligi 300 Eesti Vabariigi ohvitseri.

«Olen rahvuslane ja pooldan kodanlik-demokraatlikku riiklikku valitsemisvormi… Nõukogude võimu kehtestamine hävitas meie maa sõltumatuse ja iseseisvuse… aktiivset vastupanu ei saanud ma osutada seepärast, et 1940. aasta rahvusvahelises olukorras ei oleks see midagi muutnud, kuid tunne ja püüdlus taastada purustatut, mida olin loonud ja teeninud, ei jätnud mind maha.»

Eeltoodu on väljavõte kolonel Herbert Grabbi ülekuulamisprotokollist. Ülekuulamine leidis aset Norilski tribunaalvanglas sügisel 1941.

Ühel järgmisel ööl on NKVD uurija pannud kirja ülekuulatava sõnad:

«Ei ole mõtet salata, et meie, endised Eesti sõjaväe ohvitserid, kes hiljem sattusime kõrgetele sõjaväelistele ametikohtadele 22. korpuse staabis, olime väga vaenulikult meelestatud nõukogude võimu kehtestamise vastu Eestis. See, et Eesti kaotas iseseisvuse ilma igasuguse vastupanuta, oli meie jaoks häbiplekk ja koorem.»

Süüdi mõistetud

Süüdi mõistetuna osalemises nõukogudevastases sõjalises vandenõus sihiga kukutada sõja puhkemise korral 22. Eesti territoriaallaskurkorpuse abil nõukogude võim Eestis ja taastada kodanlik kord, hukati Herbert Grabbi 20. juulil 1942. Mahalaskmise päeval oli ta 46-aastane. Arreteerimise ajal juunis 1941 oli Herbert Grabbi 182. diviisi staabiülem.

Süüdistatuna samas vandenõus, st relvastatud mässu ettevalmistamises 22. korpuses, lasti Taimõri ringkonnakohtu otsusega maha 40 Eesti ohvitseri. Kõrgeima karistusmäära kinnitas NSV Liidu Ülemkohus 27. aprillil 1942. aastal kohtu esimehe I. Goljakovi allkirjaga. Üldse hukati või hukkus Norilskis ligi 300 Eesti Vabariigi ohvitseri. Kümneid aastatel 1940-1942 arreteerituid Eesti ohvitsere lasti maha või suri teistes vangilaagrites.

Eesti ohvitseride kohta Norilskis on rohket seni ajaloolastel läbi töötamata arhiivimaterjali. Esimest korda on need trükis kasutamist leidnud kolonel Herbert Grabbi raamatus «Maailmasõda». Sellele teosele on lisatud autori elulugu, kus on pikemalt käsitletud Eesti ohvitseride saatust.

Raamatusse on trükitud: «Pühendatud kõigile Eesti Vabariigi ohvitseridele, kes hukati või hukkusid Norilskis ja teistes Nõukogude Venemaa vangilaagrites». Raamat anti välja kolonel Grabbi 100. sünniaastapäeva puhul.

Poisikesest koloneliks

Herbert Grabbi sündis Tallinnas 16. märtsil 1896. aastal vabrikutöölise pojana. Ta lõpetas Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli.

Maailmasõja puhkedes astus äsja keskkooli lõpetanu vabatahtlikult tsaariväkke. Ta suunati Peterhofi ohvitseridekooli, mille lõpetas lipnikuna 1916. aastal. Ta võitles Galiitsia rindel, sai haavata ja langes haavatuna sakslaste kätte vangi.

1918. aastal sõjavangist vabanenult pääses ta tagasi Eestisse. Kui mõni kuu hiljem algas Eesti iseseisvusvõitlus, astus 22-aastane nooremleitnant Eesti rahvaväkke. 4. jalaväepolgu I pataljoni koosseisus, esmalt nooremohvitserina ja siis rooduülemana tegi ta kaasa Vabadussõja selle algusest lõpuni. Teenistuslehe andmetel sai ta neli korda haavata.

Taandumislahingud Viru rindel Narva alt Tallinna lähistele detsembris 1918 olid sünged. Väeosa kuivas kokku. Osa mehi läks koju. Täiendust ei tulnud. Mõnes kompaniis oli ohvitsere sama palju kui sõdureid.

Tähtsa murdelahingu pidas 4. polgu I pataljon 4. jaanuaril 1919 Valklas, peatades punaste edasitungi Tallinna peale.

Algas Eesti rahvaväe võidukas edasitung, mis viis 4. polgu Krasnaja Gorka operatsioonis 35 km kaugusele Petrogradist.

Detsembris 1919 tõrjuti vastase ägedad rünnakud polgu kaitsepositsioonidele ida pool Narvat. 4. polgu tapvas kuulipilduja- ja püssitules langes vene sõjamehi traattõkete ette nagu loogu. Sinna jäigi rahu sõlmimisel Eesti Vabariigi piir.

Pärast Vabadussõda

Pärast Vabadussõja lõppu suunati alamkapten Grabbi kindralstaapi. Et ta oli otsustanud sõjaväes edasi teenida, asus ta õppima kõrgemas sõjakoolis ning lõpetas selle II lennu 1926. aastal. Samal aastal komandeeriti kapten Grabbi Pariisi, Prantsuse Kõrgemasse Sõjakooli (Ecole Supérieure de Guerre) neljanda Eesti ohvitserina (enne teda hilisemad kindralid Reek, Tomberg, Jaakson). 1923. aastast peale saadeti kokkuleppeliselt igal aastal üks Eesti ohvitser Prantsuse sõjaväeakadeemiasse. Õppeaeg kestis seal kaks aastat.

Sõjakooli ülem

Tallinnas tagasi, algas viljakas tööperiood Tondil, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes. Major Grabbi määrati pataljoni- ja kompaniiülemate kursuste ülemaks. Samal ajal oli ta taktika ja sõjaajaloo õppejõud sõjakoolis ja kõrgemas sõjakoolis.

Loengute põhjal valmis raamat Esimesest maailmasõjast. See paljundati väikeses tiraazhis kaitseväe tarbeks 1932. aastal.

Nüüd ilmus selle keeleliselt kohendatud uustrükk sõjaajaloolase Hannes Walteri järelsõnaga.

Augustist 1933 aprillini 1934 oli kolonelleitnant Grabbi sõjakooli ülem. Sellel ajal leidis aset Pätsi ja Laidoneri 1934. aasta 12. märtsi riigipööre, mille sõjaväelise osa viis läbi sõjakool Grabbi juhtimisel, kes kolm aspirantide kompaniid marsikolonnis Tondilt kesklinna viis. Aprillis 1934 nimetati Grabbi riigivanema vanemaks käsundusohvitseriks.

Presidendi esindajana...

Septembris 1939 andis Eesti valitsus, mitte kuskilt toetust saamata, järele Moskva nõudmistele ja lubas baasid Eesti pinnale.

Järgmisel aastal pidi Eesti sõjavägi pealt vaatama, kuidas Nõukogude väed okupeerisid terve riigi.

19. juunil 1940 tuli kolonel Grabbil seista alistunud Eesti Vabariigi presidendi esindajana Balti jaama perroonil ja tõsta käsi mütsinoka juurde tervitamaks rongiga saabunud Stalini emissari Andrei Zhdanovit.

Päts kirjutas alla iseenda ametist vabastamise aktile 22. juulil ja siirdus oma tallu Kosele, kust ta kaheksa päeva hiljem küüditati Venemaale. Enne seda andis ta kolonel Grabbi kätte kirja Soome välisministrile, mida on kutsutud Pätsi poliitiliseks testamendiks. Vältimaks jälitamist toimetas ümbriku Soome saadiku P. Hynnineni kätte koloneli abikaasa Ella Grabbi.

«Maastikuõppusel»

Enamik Eesti kaadriohvitsere lülitati koos kaitseväe reakoosseisuga Punaarmeesse 22. laskurkorpusena. Ööl vastu 14. juunit viidi Värska põhja- ja lõunalaagritest maastikuõppusele mineku ettekäändel 263 (?) ohvitseri Petserisse. Seal nad arreteeriti.

Järgnes vangitapp raudteed pidi Krasnojarskisse ja sealt praamiga Jenissei jõge pidi Norilskisse. Kaug-Põhja tohutult karmides tingimustes, lumes ja näljas, pandi mehed raskele sunnitööle. Algasid ülekuulamised, järgnesid mahalaskmised.

Aastal 1941 Norilskisse toodud 318 ohvitserist (osa oli arreteeritud mujal, mitte Petseris) jäi ellu ja jõudis tagasi Eestisse vähem kui üks kümnest, kõigest 24 meest.

    Tagasi üles