Mart Paamal on juubel

RAIMO PEIKER

Odaviskaja Mart Paama saab täna 60-aastaseks. Paama on sellest Tartu heitjate koolkonnast, kes alates 50. aastatest treener Valter Kalami juhendamisel ilma tegid.

N Liidu meistrivõistlustelt sai Mart Paama koos noorteklassi autasudega kokku kümme medalit. Täiskasvanute kuldasid olid nende seas kaks. Võit 1960. ja 1967. aasta meistrivõistlustel tagasid talle ka osavõtu vastavalt Rooma ja Mexico olümpiamängudest.

Tolleaegsed paremad heitjad tulid Tartusse linna lähedalt maalt - Mart Paama Rahingest, Kaupo Metsur Mäksalt, Madis Ainso Nõost. Paama asus õppima Tartu 5. Keskkooli kaheksandasse klassi. Enne seda oli ta tihti mänginud rahvastepalli ja veidi võrkpalli ning nagu maapoisid ikka, ka kive lennutanud.

Esimesel võistlusel rekord

«Esimene tõsisem võistlus oli mul Tartu linna noorte meistrivõistlused. Hoidsin elus esimest korda oda käes. Piik lendas küll risti, põigiti ja külg ees, kuid ometi õnnestus mul visata linna C-vanuseklassi rekord - 40.05,» räägib Paama oma esimesest tutvusest odaga.

Tulevast Eesti rekordimeest märkasid kohe treenerid Heldur Tüüts ja Valter Kalam. Paama sõnul oli võistlus septembris, Tüütsi käe all hakkas ta harjutama alles järgmise aasta jaanuaris või veebruaris. Seda tänu kehalise kasvatuse õpetajale Eduard Sauverele. Esimesel kahel aastal treeniti vaid kaks korda nädalas. 16-aastaselt viskas Mart Paama juba suurriigi omaealiste rekordi ja tuli paar aastat nooremana A-vanuseklassi meistrivõistluste võitjaks 59.06ga.

Metsandus ohvriks spordile

Valter Kalamiga saadi kokku siis, kui Mart Paama oli astunud ülikooli kehakultuuriteaduskonda. Paama tunnistab, et ta kaalus tõsiselt ka EPA metsateaduskonda astumist. Eeskujuks oli kõrgharidusega metsaülemast onu, kes elas sellistes kaunites kohtades nagu Aegviidu, Käru ja Rutja ning oskas igast taimest ja puust rääkida. Praegu ta isegi kahetseb, et aastaid tagasi sellist vaikust ja rahu tõotanud elukutset ei valinud.

Kuigi Mart Paama sportlikus arengus polnud suuri hüppeid, tõusis ta kiiresti tollase N Liidu paremikku. 1958. aastal Tallinnas peetud meistrivõistlustel oli Paama kuues, järgmisel aastal rahvaste spartakiaadil viies. 1960. aastal tuli 22-aastane tartlane Moskvas N Liidu meistriks. «Ega ma veel väga stabiilselt visanud, kuid korra sain oda väga hästi lendama. Mäletan seda väga hästi: oda muudkui lendas ja lendas. Kümnevõistleja Heino Tiik, kes teiselpool staadioni otsas parajasti soojendust tegi, jooksis mulle ütlema, et oda lendas 80 meetri joone alla. Oli 79.77. Enne seda olin visanud 76 meetrit,» meenutab Paama oma esimest meistrikulda.

Suurvõistlustel Paamal esikümnesse jõuda ei õnnestunud: Rooma OMil oli ta 11., Budapesti EMil 13. ja Mexico OMil 15.

Konkurents Vallmanniga

Mart Paama arengule aitas tublisti kaasa kodune konkurents Charles Vallmanniga (viskas 1960. aastal 82.26), kellega koos jahiti kõrgeid kohti mitmesuguse tasemega jõproovidel. 1960. aastani oli Vallmann Eesti parim, siitpeale pidi ta aga üha sagedamini nooremale mehele teed andma. Kahe tippodaviskaja suhted olid alati väga head. Kui Vallmann mõnda aega Tartus elas, treeniti koos.

«Minu kujunemisele mõjus hästi ka meeldiv treeninguseltskond: Kaupo Metsur, Madis Ainso, Märt Tombak, Viktor Kuik, Arvo Lillestik, natuke vanem Rein Zupping jt. Feliks Pirts ja Valentin Sepp olid tookord juba bossid, keda treener Valter Kalam meile, koolipoistele alati eeskujuks tõi,» meenutab juubilar.

Paama paistis kaasaegsete seas silma väga hea visketehnikaga. Kehalisi võimeid ja tulemust võrreldes oli tema kasutegur kõige suurem. Odaviskamise põhielemendid sai ta kätte oma juhendajatelt, nüansside kallal tuli töökal noormehel kogu aeg ise juurelda. Paama sõnul usaldati neil aastail Eesti kergejõustiklasi rohkem ja lubati neil enamasti kodus harjutada. Vaid aeg-ajalt tuli lõunalaagrites osaleda.

Tartlase peamised konkurendid olid venelane Vladimir Kuznetsov, 1961. aastast lätlane Janis Lusis ja vahest ka ukrainlane Viktor Tsõbulenko. Paama sõnul oli ta samade meestega konkureerides väga lähedal ka kolmandale N Liidu meistritiitlile. 1961. aastal oli neil Lusisega võrdne tulemus 81.01, kuid paremuselt teine katse oli Paamal kahe sentimeetri võrra parem. Viimasel katsel suutis Kuznetsov siiski visata 81.60.

Õige vise jäi tegemata

Juubilar arvab, et täielikult tal oma võimeid realiseerida ei õnnestunud. Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel jäid kõrgemad kohad saamata ja ka tulemus võinuks mõne meetri võrra parem olla. Mõnel jõuproovil oli viis viset üle 80 meetri, kuid kirja läks ikkagi meeter-paar üle 81. Juubilari isiklikuks rekordiks jäi 1965. aastal visatud 84.05.

Mart Paama arvates oli tema tippspordi aastatel liialt vähe võistlusi. N Liidus oli jõudude vahekord juba ette teada. «Võisin harjutada kui palju tahes, esimene oli enamasti ikka Lusis. Hea vormi korral olin mina teine ja kui natuke kehvem, siis kolmas.»

Mart Paama töötas algul kergejõustikukoolis treenerina, 1973. aastast aga Tartu Ülikoolis vanemõpetajana ja lektorina ning 1996. aastast lepingulise töötajana.

Juubeliõnnitlustega ühineb ka Postimees.