Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JANA VELDRE,
Stiftung Warentesti põhjal
Liikluseeskiri nõuab nii meil kui ka mujal, et kuni 12-aastased lapsed peavad sõidukis olema kinnitatud eale vastavas turvaistmes. Kui turvalised ja mugavad on laste autotoolid, testis Saksamaa tarbijaajakiri Stiftung Warentest.
Kas laps peaks istuma taga- või kõrvalistmel, näo või seljaga sõidu suunas? Arvestama peab nii lapse vanust kui ka sõidukis olemasolevaid kinnituselemente.
Turvaistmed on lapse kaalu ja ea järgi jaotatud nelja normgruppi:
nullgrupp: kuni 10 kg, imikuiga (kuni umbes 9-kuune);
I grupp: 9 kg-18 kg (9-kuune kuni umbes 4-aastane);
II grupp: 15 kg-25 kg (3,5-aastane kuni 7-aastane);
III grupp: 22 kg-36 kg (6 kuni 12-aastane).
Praktika on näidanud, et nullgrupi väikelapsed on kõige turvalisem kinnitada juhi kõrvalistmele seljaga sõidu suunas. See on õige juba sellepärast, et nii väikesed lapsed vajavad ema või isaga silmsidet (mõjub mõlemale rahustavalt).
Juba veidi suurematel lastel on sellises asendis sõita kitsas ja raske, sest jalad suruvad vastu esiistme seljatuge. See puudus leiti nt Klippan Kompakti turvaistmel, mis mõõtmetelt sobiks kuni 3-aastasele lapsele, tootja aga soovitab seda veel 6-aastastelegi.
Tihti on ka auto turvavööd liiga lühikesed, nii et kogukamaid turvatoole pole võimalik korralikult kinnitada. Esiistme saab küll nihutada võimalikult tahapoole, kuid siis muutub kasutuks koht tagaistmel.
Kui auto on varustatud õhkpatjadega, siis tuleb laste turvatool kinnitada eranditult tagaistmele!
Kindel, kuid ebamugav
Kokkupõrke katsetel (esiosa kokkupõrge 50 km/h, tagaosa kokkupõrge 30 km/h) said kõik autotoolid turvalisuse hindeks hea. Kuid selle hinde vääriliseks ei peetud selliseid turvatoole, mis on küll õnnetuse korral kindlad, kui lapsele muidu ebamugavad või raskesti käsitletavad.
Näiteks leiti Klippan Classici turvatoolil mitmeid puudusi: lamamisasendisse panemisel võib vööklamber märkamatult haakuda risti oleva tugipulga taha, nii et rihmad on lapse ümber liiga lõdvalt; iste nurk 91o ja terav rant istme eesosas on lapsele väga ebamugavad. Profex Dooby turvaistme puuduseks oli, et selle rihmade lukustus asetses täpselt lapse kõhul, HTS Be Safe plusi puuduseks aga see, et laps võib rihmade kinnituse jalaga kogemata lahti teha.
Rihmade erkpunane kinnitusklahv tõmbab tihti laste tähelepanu, hiljemalt kolmeaastaselt on nad võimelised rihmu ise avama. Kui see peaks juhtuma sõidu ajal, tuleb auto kohe peatada, rihmad uuesti kinnitada ja lapsele selgitada lahtise rihmaga sõitmise ohtlikkust. Isegi kui laps veel mõned korrad rihma lahti teeb, mõistab ta peagi, et peatusteta saab kiiremini sihtkohta. See kehtib lühemate vahemaade kohta. Kui on ees pikemad sõidud, tuleb lapse istet aeg-ajalt kontrollida ja teha pikemaid vahepeatusi, et laps saaks end veidi sirutada. Uuemate turvaistmete (norm ECE 44/03) lukkude avamiseks on vaja jõudu alates 40 njuutonist, see raskendab väikelastel rihmu ise lahti teha.
Turvapadjad
6-12-aastastele lastele piisab turvapdjast. Oli kaks põhjust, miks turvapatju ei testitud. Esiteks: neil pole tellitavaid osi ega kinnitusrihmu, mille mugavust/käsitsemist saaks hinnata, ning teiseks: palju sõltub ka sõidukist.
Turvapatju kasutades tuleb reguleerida auto turvavööd, mingil juhul ei tohi turvavöö suruda lapse kaelale, samuti ei tule kõne alla turvapadja kasutamine tagaistme keskel, kus on ainult alumine turvavöö.
Enne ostmist proovige:
kas iste lapsele tõepoolest sobib ja kas ta tunneb seal end hästi;
kas ja kuidas saab istet autos kinnitada;
kui mugav on last tooli kinnitada, rihmu avada ja last toolist ära võtta;
kas nullgrupi istmete maksimaalne istenurk on 120`;
kas iste on piisavalt reguleeritav (rihmade pikkus, istme positsioon).
Lapse turvatool peab olema kindel, lapsele mugav ja sobima autosse. Sellepärast peab turvatooli ostes kohal olema nii laps kui ka auto.