Spordiajakirjandus enne meie aega (4), TSK - Tallinna Spordipressi Klubi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LEMBIT KOIK
Spordiajakirjanike «seisus» hakkas kujunema kohe pärast Vabadussõja lõppemist.
Iseseisvunud Eesti ajakirjandus oli üldiselt spordilembene. Kuid kirjutamisvilumuse saavutamine võttis aega. Nagu oma organisatsioonigi loomine.
1932. aasta kevadeks oli mitmel spordisse kiindunud ajakirjanikul kolleege ühendava liidu idee küps. 28. mai õhtul 1932 lõid kuus meest - Oskar Lõvi (Päevaleht/Eesti Spordileht), Ilmar Peterson (Päevaleht), Georg Pärnpuu (Nool), Henno Rahamägi (Kaja), Boris Trall (Uudisleht) ja põhikirja viimistleja Erich Remmelgas (Sõnumid) - Tallinna Spordipressi Klubi. Esimeheks valiti 28-aastane Oskar Lõvi, sekretäriks Erich Remmelgas. Klubi registreeriti nii nagu peab - notar, tempelmargid jne. Liidu põhikirjaline eesmärk oli «sidemete sõlmimine kõigi Tallinnas ja ka väljaspool asuvate ja töötavate spordiajakirjanike vahel kutsehuvidesse puutuvate küsimuste arutamiseks» jms.
Aasta pärast oli tegevliikmeid juba 14, toetajaliikme (ärimehed, sporditegelased, ka paar kindralit) staatuses figureeris 26 nime. Tegevliikmetele anti nägus sinist värvi pressikaart, millel ka saksa- (Presse-Ausweis) ja prantsuskeelne (Carte de Journaliste) tunnuskiri.
Ainulaadne Baltikumis
TSK oli ainulaadne ja Baltikumis ainuke. Soomeski polnud sarnast ühendust, oli vaid lehemeeste spordiklubi. Rootsi kolleegide soovitusel astuti Rahvusvahelisse Spordipressi Liitu (nüüdne AIPS), mille keskus asus toona Pariisis. Eestit käis seal esindamas Oskar Lõvi, kes valiti 1936. aastal maailmaorganisatsiooni täitevkomitee liikmeks.
Spordiajakirjanike klubi alustas hoogsalt, nagu see Eestis ikka olnud. Korraldati jalgpallimäng sporditegelastega, võistlustel pandi välja oma eriauhindu (näiteks kiireima nokaudi eest poksis) ja anti kuldmedal aasta kirkaima spordisaavutuse eest.
Klubi avaldas oma seisukohti spordipoliitika, selle korraldamise ja arendamise kohta. Sporditoimetajad olid põhimõttelistes asjades vägagi solidaarsed. Ei lugenud isegi see, millise väljaande heaks keegi töötas.
Välkväljaanne Telegramm
Üllatavaks nähtuseks kolmekümnendate aastate spordiajakirjanduses kujunes Tallinna Spordipressi Klubi poolt välja antav Telegramm.
Telegramm kui kiirreageering populaarsust võitnud spordialadel (jalgpallis, maadluses, laskmises) toimunud sündmustele võeti rahva poolt hästi vastu, tiraazhid müüdi nobedalt läbi. Kadrioru staadionilt tulnu sai juba kesklinna jõudes osta eriväljaande nähtud võistluse kohta. Ostjad ei uskunud oma silmi.
Esimene Telegramm ilmus 1. juunil 1932 Eesti-Läti jalgpallimaavõistluse kajastamiseks. Aastani 1939 ilmutati Päevalehe formaadis kaheleheküljelist Telegrammi üheksa korda.
Aga see polnud ainuke spordiajakirjanike väljaanne. 1932. aastal ilmus klubi nimel Spordi Magasini esimene number. Selles käsitleti TSK tegevust kajastavate kirjutiste kõrval tagasivaatavalt huvitavaid ja humoorikaid spordisündmusi. Teine number ilmus 1935. aastal ja jäi viimaseks.
TSK Olümpialeht
Populaarsuse võitis 1935. aasta 3. märtsist ilmuma hakanud Olümpialeht, Henno Rahamäe poolt toimetatav neljaleheküljeline trükis. Eestis oli taas tõusnud maadluse tase, esile kerkis mitu rahvusvahelisest klassist kergejõustiklast ja tõstjat, häid võite kogusid korvpallurid. Lehemeeste klubi leidis, et on aeg toekamalt kaasa lüüa ja aidata olümpiamängudele minekuks positiivseid emotsioone tõsta.
Berliini mängude ajal anti Olümpialehte välja koguni kuus korda nädalas. Olümpiamängude järelkajale ja muude tippsündmuste kajastamisele pandi punkt alles 1936. aasta detsembris. Tiraazh oli keskmiselt 10 000! - seni ilmunud spordiväljaannete võimas rekordarv. Loomulikult mängis selles suurt rolli edu Berliinis, eeskätt Kristjan Palusalu kaks olümpiakulda.
Pärast olümpiat ja Olümpialehe välaandmise lõpetamist rauges ootamatult ka TSK aktiivsus. Osaliselt seletus see klubi esimehe Oskar Lõvi laiahaardelise tegevusega (valiti riigi parlamenti, töö ringhäälingus jm), kuid peatselt hakkasid oma rolli mängima palju tõsisemad tegurid poliitilisel maastikul. Lähenes maailmasõda.
Kuigi veel 1940. aasta esimeses pooles välgatas Eesti spordiajakirjanduses optimismi, lõid juulisündmused ja nõukogude võimu taaskehtestamine Eestis kõik segamini.