Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TOOMAS MATTSON, TOOMAS SILDAM
«Kui ma peaksin enne kohtuistungit ära surema, siis nad ju ei usu, et ma ei teinud seda spetsiaalselt selleks, et kohtust pääseda,» ütles Rein Kaarepere advokaatidele 72 tundi enne oma surma.
Küllap on neid, kes arvavad, et Rein Kaarepere oli surma ära teeninud, sest «temap see ju vanainimeste viimsed säästud taskusse pistis». On ehk neidki, kes kergendatult hingavad, sest Kaareperega koos on hauda läinud oht, et kohtumenetluse käigus või pärast seda võib selguda tõiku, mis seaksid mõningaid tuntud ja kõrgepositsioonilisi inimesi uude ning mitte eriti meeldivasse valgusse.
Kaarepere surma järel nentis Postimees oma juhtkirjas, et siiailma jäänute kohustus on taastada Rein Kaarepere hea nimi. Tema kriminaalasja materjalid võimaldavad seda teha.
Tõde otsimas
Tartu Kommertspanga (TKP) ja Rein Kaarepere lugu põhjalikult panganduslikust aspektist analüüsinud vandeadvokaat Jüri Raidla sõnul on ta koos kolleeg Simon S. Leviniga täiesti veendunud kahes asjas: esiteks ei ole Rein Kaarepere teinud tegusid, mis oleksid kvalifitseeritavad kuriteona, ja teiseks pole Kaarepere teinud tegusid, mis põhjustasid Tartu Kommertspanga likvideerimismenetluse ning hilisema pankroti. «See on tõde, mida me tahtsime Kaareperet kaitstes tõestada kohtule ja selle kaudu ka üldsusele,» ütleb Raidla.
Märtsi lõpus oleks Rein Kaarepere astunud taas Tartu linnakohtu ette, et kaitsta end süüdistuste vastu, nagu kuritarvitanuks ta Tartu Kommertspanga juhina aastatel 1990-1992 oma ametiseisundit. Süüdistuse järgi ei korraldanud Kaarepere panga raamatupidamist nõuetele vastavalt, ei korraldanud pangas laenude väljaandmisel reaalsete tagatiste vormistamist vastavalt NSV Liidu riigipanga juhendile, ei arvestanud pangast laenude väljaandmisel panga tegelikku olukorda, ei piiranud laenude väljaandmist ega korraldanud laenude tagasinõudmist. Kaareperele pannakse süüks ka seda, et panga osanikud jäid väidetavalt ilma osamaksudest 18,9 miljoni krooni ulatuses ja kreeditorid 57,2 miljonist kroonist. Süüdistus väidab otsest põhjuslikku seost Kaarepere tegevuse ja panga makseraskuste tekkimise ja maksujõuetuks muutumise vahel.
Kriminaalasi TKPga toimunu väljaselgitamiseks algatati 17. mail 1993 ning seda uuriti kokku neli ja pool aastat, uurijaks oli Koit Annama. Praeguseks on ta kaitsepolitseist lahkunud.
Simon Levini sõnul soovis Kaarepere, et Tartu Kommertspanga ajutisi makseraskusi tinginud ajaolud oleksid täielikult ja õigeaegselt välja selgitatud. Just seepärast pidaski ta põhjalikku eeluurimist loomulikuks. Kuid ta ei suhtunud mõistvalt tõika, et seda menetleti nii kaua.
Eesti on ühinenud rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate õigusaktidega, kus kaitseõiguse üheks põhimõtteks on õigusemõistmise teostamine mõistliku aja jooksul. «Seda õigust on rikutud ning pole mingeid vabandusi, et seletada kohmakat, pikaajalist ja oskamatut eeluurimist. See venimine mõjus Kaarepere tervisele halvasti... Ta oli kogu aega pressi all, oodates õiget ja õiglast lahendust,» kinnitab Levin.
Asi võinuks aeguda
Kaareperele oli esitatud süüdistus teise astme kuritegudes, mis aeguvad viie aasta jooksul. Aegumise tähtaega arvutatakse väidetava kuriteo toimepanemise lõpetamise päevast kuni kohtu alla andmise päevani. Kaarepere suhtes aegunuks asi 18. novembril 1997. Tema kaaskohtualuse TKP valuutaosakonna endise pearaamatupidaja Viktor Arhipovi asja aegumise tähtaeg olnuks mullu 8. november.
Advokaatidel oli teada kombinatsiooni võimalus, mis oleks lasknud asjal täiesti seaduslikult aeguda ning säästnud haiget Kaareperet edasisest kohtumenetlusest.
Selle plaani järgi võinuks kaitsjad saata toimiku materjalidega tutvumiseks määratud tähtaja viimastel päevadel Kaareperele kirja, et nad pole suutelised kaitsma tema seaduslikke õigusi, sest advokaatidele pole antud võimalust materjalidega korralikult tutvuda.
Kaarepere oleks võinud vastata, et loobub Jüri Raidla ja Simon Levini teenetest. Edasi saanuks Kaarepere valida endale uued kaitsjad, milleks on aega kuni viis päeva. Seejärel oleksid uued kaitsjad teatanud, et neil puudub eeluurimisel kogutud materjalidest vähimgi ülevaade, mille saamiseks on vaja kaks-kolm kuud. Selle aja jooksul olekski asi aegunud, sest aegumistähtajani oleks jäänud vähem kui kuu.
Protsessualist Simon Levin möönis, et kuna laialt levinud arvamuse järgi kasutavad advokaadid kõikvõimalikke seaduslikke meetodeid ebaseaduslike sihtide saavutamiseks, oleks eespool kirjeldatud skeemi valimine olnud advokaatide mainele teatud määral kindlasti kahjulik.
«Oleksime aga seda võimalust Kaarepere tervise huvides siiski kaalunud, kui Kaarepere ei oleks seda mõtet juba eos lämmatanud. «Mitte mingil juhul, ei mingit otsitud ettekäänet!» hüüdis ta. Meil on siiski äärmiselt kahju, et ta keeldus seda võimalust kasutamast. Parem oleks öeldud, et Kaarepere, Levin ja Raidla kartsid kohut ning lasid asjal aeguda. Meie oleksime selle üle elanud, kuna teadsime tõde, ja ka Rein oleks olnud elus!» põrutab Simon Levin hetkeks ägestudes rusikaga lauale. Jüri Raidla ja Simon Levin pole kaotanud mitte ainult kaitsealuse vaid ka hea sõbra ja perekonnatuttava.
Kahevõitlus süsteemiga
Levin meenutab, et kui esimene raske löök Kaareperele oli mõttetult kaua kestev eeluurimine, siis uus löök oli, kui hakati piirama kaitsjate aega toimiku materjalidega tutvumiseks, mis viitab uurijate võimalikule soovile ebameeldiv ja keeruline asi võimalikult kiiresti nö kaelast ära saada. Iseäranis muserdas advokaatide sõnul Kaarperet aga see, et tehti takistusi kaitsetegevusele ja seega tõe väljaselgitamisele.
Tegu on taasiseseisvunud Eesti ühe mahukaima kriminaalasjaga, mille uurimiseks ja analüüsimuseks on vaja eriteadmisi. Ometi ei ole Kaarepere kriminaalasjas korraldatud panganduslikku ekspertiisi.
«Kaarepere kaitsmiseks selles asjas on vaja teha endale selgeks tohutu hulk eriküsimusi, tutvuda tuhandete dokumentidega. Mis kõige hullem, asjaga tutvumisel selgus, et suurt osa olulistest dokumentidest polnud üldse asja juurde võetud,» selgitab Jüri Raidla.
Dokumendid puudu
Kriminaalasjas pole ka andmeid panga dokumentatsiooni vastuvõtmise kohta moratooriumikomisjoni poolt, nende üleandmisest likvideerimiskomisjonile ja likvideerimiskomisjonilt uurija Koit Annamale ning pankrotihalduritele. Uurija on osa dokumentide võetuse vormistanud puudulikult või jätnud üldse vormistamata. Kaitsjad järeldavad, et kuna küsimuse all on TKP dokumentatsiooni säilimine üldse, on reaalne eeldada, et kaduma võivad olla läinud laenude tagatislepingud ja panga kollektiivsete juhtimisorganite otsused.
Samuti tulid kaitsjad ühesele järeldusele, et uurimine on toimunud puudulikult menetlusnormide raske rikkumisega, süüdistava kallakuga ja et tegelikud TKP makseraskuste põhjused on jäetud käsitlemata. Levin ei vasta küsimusele, kas uurimine oli puudulik tahtlikult, ja kui, siis kelle huvides. «Kaareperest tehti patuoinas ja pandi ta vastutama asjade eest, mille eest ta tegelikult ei pidanud vastutama,» kõlab lühike kommentaar.
Advokaatide hinnangul puuduliku ja ühekülgse uurimise põhjal koostatud süüdistuskokkuvõtte kinnitas riigiprokuröri asetäitja Alar Kirs esimene kord 22. oktoobril 1996 ja saatis selle kohtusse. Advokaadid esitasid küll mitu taotlust täiendavate uurimistoimingute läbiviimiseks, kuid Alar Kirsi arvates ei olnud neis midagi olulist.
Raidla ja Levin hakkasid uurima, kas Tartu Kommertspanga likvideerimine oli üldse vajalik ja seaduslik. Nüüd on nad valmis kinnitama, et ei olnud. Levini ja Raidla kinnitusel ei andnud pangaseadus Eesti Pangale võimalust algatada likvideerimismenetlust, oli vaid kaks võimalust: lubada edasi tegutseda või algatada pankrotimenetlus. Advokaadid kinnitavad, et 1992. aasta novembris esinesid küll TKP ajutised makseraskused ja likviidsusprobleemid, kuid mitte püsiv maksujõuetus ehk pankrotiseisund pankrotiseaduse tähenduses. Levini ja Raidla veendumuse kohaselt ei oleks kohus pankrotiavalduse saamisel õiguslike ja loogikareeglite järgi TKP pankrotti välja kuulutanud.
TKP oli päästetav
Advokaadid arvavad, et kui TKPle oleks antud aega, poleks juhtunud olukorda, kus paljud inimesed oma rahast ilma jäid.
«Kate panga kohustustele oli olemas. Teatud hetkel oli TKP aga võibolla liiga tugev pank,» vihjab Levin, kuid ei soovi täpsustada, kellele võis panga tugevus ohtlik olla. «Kaldun arvama, et kui TKP oleks päästetud, tõusnuks pank jalule ning arvestades Kaarepere energiat ja muid häid ärimehele vajalikke omadusi, olnuks TKP üks väga suure bilansimahuga pankadest koos kõigi sellest tulenevate majanduslike ja muude tagajärgedega. See on spekulatsioon. Faktiks aga jääb, et panka oli võimalik päästa, kuid otsustati seda mitte teha,» selgitab Levin.
Ta möönab, et tingimustes, kus polnud panganduslikke kogemusi, tehti TKPs ka vigu, kuid mitte selliseid, mida advokaatide ja Kaarepere veendumuse kohaselt saaks nimetada kuritegelikeks.
Viis aastat süljetopsiks
Kaitsjate põhjalikest taotlustest hoolimata võttis Tartu linnakohtu kohtunik Kaupo Hell menetlusse asja, mis polnud kohtuküps, pannes end sellega küllaltki raskesse olukorda.
«Siis nägi Kaarepere, et tema vastas on süsteem. Me mõistsime, et taome nagu peaga vastu müüri, aga süsteem meie vastas on nii võimas, et selle vastu võideldes tulemuse saavutamine on väga raske, ja näis koguni, et praktiliselt võimatu,» tunnistab Simon Levin.
Kaarepere kinnitas enne kohut taas, et teda ei huvita kriminaalasja aegumine. «Kurb on vaid see, et üha raskem on uskuda õiglasse kohtumõistmisse, kui sind viis aastat on peetud avalikuks süljetopsiks, kuhu iga ametnik soovi korral karistamatult sülitada võib,» märkis Kaarepere intervjuus BNSile. «Samas olen ma endiselt veendunud, et õiglase kohtupidamise puhul ei pea ma seda protsessi kartma.»
Asi tuli kohtus arutusele ning kaitsjad esitasid taas taotluse saata asi täiendavale eeluurimisele. Kohus taotlust ei käsitlenud ning lubas võtta seisukoha hiljem.
Kohtule esitati ka dokumendid Rein Kaarepere tervisliku seisundi kohta, kust selgus, et tal tuleb minna kohe südameoperatsioonile, sest arstid hindasid tema tervislikku seisundit raskeks ja ohtlikuks.
«Siis algas see, mis Reinu eriti kurvastas: ilkumine tema haiguse ümber, mida tehti kümnetes ja kümnetes artiklites. Kas te kujutate ette, mida see tähendab inimesele, kellele arst on öelnud, et ta tervislik seisund on väga tõsine? Mida see tähendab inimesele, kes peab igal õhtul võtma ühe tableti ja kui ta selle unustab, siis võib ta hommikul mitte enam elavate kirjas olla?» küsib Simon Levin.
Ootamatult selgus aga toona kohtuistungil, et toimikutega koos on kohtusse saadetud veel viis suletud pakki, kust tuli välja hulk asjas tähendust omavaid dokumente, mida uurija polnud üldse asja juurde võtnud. Muu hulgas olid paberikottides ka TKP kollegiaalse juhtorgani - panga nõukogu - otsused, mida Kaarepere oli kohustatud täitma, kuid mille langetamises süüdistati ometi teda. Tegu oli dokumentidega, mis kaitsjate arvates välistavad või kummutavad Kaarepere süüdistamise. Nüüd ei saanud kohus enam asja menetleda ning saatis selle 12. veebruaril 1997 tagasi täiendavale eeluurimisele.
Täiendav eeluurimine
Pärast asja täiendavale eeluurimisele saatmist ei toimunud mitu kuud samahästi kui mitte midagi. 3. märtsil 1997 Koit Annamalt uurimise üle võtnud Irina Mikson kutsus Kaarepere esimest korda välja alles 3. oktoobril, poolteist kuud enne seda, kui asi oleks aegunud. Mikson teatas Kaareperele, et eeluurimine lõpetatakse 9. oktoobriks ehk nelja tööpäeva möödumisel. «Uurija lõi teadvalt olukorra, kus Kaareperel, ja meil, kaitsjatel, puudus terava ajanappuse tõttu reaalne võimalus teha olulisi taotlusi süüdistuse esitamise järel, rääkimata nende rahuldamise perspektiivist ja täiendavate uurimistoimingute tegemisest. Kõik kaitsjate taotlused olid kindlalt ette määratud nurjumisele,» nendib Levin.
Tema sõnul suhtus uurija Mikson asjasse samasuguse pealiskaudsusega kui Annama, küll aga redigeeris ta oma protsessuaalseid dokumente täpsemini. Samas ei võtnud uurija taas kõiki taotletud dokumente asja juurde.
Irina Mikson esitas Kaareperele mullu 3. oktoobril uue süüdistuse. Et see erines oluliselt varasemast, palusid kaitsjad aega sisuliseks analüüsiks, ilma milleta nad polnud võimelised kaitsma Kaareperet süüdistatavana ülekuulamisel. Kaitsjad palusid vormistada protokolli selle kohta, et kohe pole võimalik Kaareperet üle kuulata. Uurija jättis taotluse rahuldamata.
«Avaldasime, et me ei nõustu statisti osa täitmisega eeluurimisel ega kavatse osaleda pelgalt formaalõiguslike kattefiguuridena, simuleerides kaitseõiguse tagamist,» räägib Levin. Kaarepere avaldas pärast süüdistatavana vastutusele võtmise määruse läbilugemist, et süüdistus ei ole talle arusaadav. Ta vajas aega, et teksti süveneda ja seda lahti mõtestada. Et uurija aega ei andnud, loobus Kaarepere ütluste andmisest.
Uus pressing
Kaistjad alustasid kriminaalasja materjalidega tutvumist 13. oktoobril 1997. Siis algas aga uurija uus pressing. 17. oktoobril kehtestas uurija Irina Mikson oma määrusega kaitsjatele nädalase tähtaja kriminaalasjaga tutvumiseks, põhjendades, et kaitsjad ilmselt venitavad sellega. Advokaadid kaebasid seepeale riigiprokurör Indrek Meelakule. Riigiprokurör tühistaski 23. oktoobril Miksoni määruse kui põhjendamatu. Meelaku arvates on lühike tähtaeg põhjendamatu, sest neli aastat ja viis kuud uuritud kriminaalasja 15 köitesse kogutud materjalide ja asitõendite analüüsimine nõuab piisavalt aega. Riigiprokuröri arvates rikkus uurija kriminaalmenetluse koodeksi nõudeid.
Samas ei rahuldanud Meelak kaitsjate taotlust taandada asja uurimisest Mikson ja ka riigiprokuröri asetäitja Alar Kirs.
Neli päeva hiljem kehtestas uurija sisuliselt taas tähtaja kuni 3. novembrini ning üks riigiprokuratuuri prokuröridest kinnitas selle.
6. novembril jõudis asi uuesti Tartu linnakohtusse, samal kuupäeval saabus sinna ka kaitsjate pikk ja põhjalik taotlus saata asi korraldaval istungil tagasi täiendavale eeluurimisele. Sellest hoolimata andis kohtunik Kaupo Hell Rein Kaarepere ja Viktor Arhipovi järgmisel päeval, 7. novembril oma määrusega kohtu alla. On täiesti kindel, et selle aja jooksul ei jõudnud kohtunik läbi töötada 15 köidet toimikumaterjali. Ometi peab kohtunik veenduma, et asi on uuritud täielikult, objektiivselt ja põhjalikult: et ta on kohtuküps.
Kohtuniku kiirustamise põhjus võis olla asjaolus, et järgmisel päeval, 8. novembril oleks asi Viktor Arhipovi suhtes aegunud.
Usk kohtusse kadumas
«Kohtuniku selline käitumine oli Kaareperele viimane ja väga ränk löök. Ta ütles: minu lootus kohtu erapooletusse on kadunud, ma ei usu enam kohut,» meenutab Simon Levin oma kaitsealuse reaktsiooni. Levin ei mõista, miks ja kelle huvides oli kohtunikul vaja sanktsioneerida taas praaki. Kohtul oli võimalus asi tagasi saata, sest Kaarepere ei nõustunud aegumisega ja nõudis täielikku uurimist.
Jüri Raidla sõnul ei olnud kaitsjatel siiski jõuetuse tunnet, kuigi nende vastu oli süsteem. «Seda perioodi, mida me käisime läbi oktoobris ja novembris 1997, saab nimetada üheks faasiks kahevõitluses süsteemiga. Vaatamata põhjendatud taotlustele ei õnnestunud takistada toore, uurimata asja sattumist kohtusse,» nentis Raidla. Kaitsjad valmistusid juba ette võimaluseks, et kunagi tuleb pöörduda Strasbourgi, Euroopa Inimõiguste Kohtusse.
Seadus näeb ette, et isiku surma tõttu kriminaalasja menetlemine lõpetatakse. Erandiks on olukord, kus menetluse jätkamist nõutakse kohtu alla antud isiku rehabiliteerimiseks. Nii on Rein Kaarepere asjas võimalik läbi viia täiemahuline kohtuprotsess, kuid kas seda taotletakse, ei ole veel selge. Levini sõnul on aga ka võimalus, et kohtu alla läheb ainult Viktor Arhipov. Kaarepere ei saa enam end kaitsta ja seega on tõenäoline, et kogu tõde jääbki selgitamata.
Simon Levin ja Jüri Raidla ei saa Rein Kaareperega toimunut nimetada justiitsmõrvaks. Neil pole soovi sattuda kohtu alla süüdistatuna kellegi au ja väärikuse solvamises. Personaalselt süüdistada pole just kedagi. «Samas ei pääse tõsiasjade eest, et just meie õigussüsteemi esindajate käitumine põhjustas Kaareperele läbielamisi, mis süvendasid tema stressi. See on südamehaigele eriti ohtlik ja võib kumuleerudes osutuda saatuslikuks,» ütleb Levin.
50 aastat advokaaditööd teinud Levin tsiteerib Eesti põhiseadust, et seadus kaitseb igaüht riigi omavoli eest. «Aga ei kaitse,» nendib Levin kurvalt ja viitab, et pole näiteks mehhanismi, kuidas kaevata kriminaalmenetluses riigiprokuröri tegevuse peale.
Riigiprokuratuuri praak
Levin leiab, et Eestis on riigiprokuratuuri järelevalve eeluurimise üle kohati vägagi küsitav. Aga just riigiprokuratuuri satuvad kõige keerulisemad asjad.
«Kui palju inimesi vabastatakse aastas kui alusetult eeluurimise käigus vahi alla võetud... Kui palju inimesi mõistetakse õigeks... Kui mitmel korral on prokuröri kinnitatud süüdistuskokkuvõte osutunud alusetuks... Neid juhtumeid on aastas üle saja, kuid igale inimesele on see korvamatu tragöödia,» arvab Levin. Paljude õigeksmõistvate otsuste taga on see, et tegelik kurjategija jalutab rahulikult ringi ja paneb toime uusi kuritegusid. «Raisatakse sadu tuhandeid kroone, politseinike, kohtunike ja prokuröride tööaega ja energiat... Kui palju kistakse neid eemale võitlusest kuritegevusega, seetõttu, et meil lahmitakse,» on Levin nördinud.
Ta möönab, et kohtueelsel uurimisel on Eestis tekkinud vastuolu: kui jälitustegevus on kohati päris tugeval järjel, siis eeluurimine jätab tihti soovida. Nii mõnigi kord satuvad kohtusse kriminaalasjad, kus eeluurimine ei ole kinnitanud jälitustegevuse kahtlusi. Entusiasmist ei piisa, et kinnistada kahtlusi nii, et neil oleks kaalu ka kohtus.
Advokaadid kinnitavad Kaarepere asja najal, et on asju, milles prokuratuur järelevalvet praktiliselt ei teosta ja kus lähenetakse ilmse süüdistava kallakuga ning rikutakse seadusi.
Levin tõstab esile kohtuid, kes enamasti küll parandavad eeluurimise praaki, kuid see ei korva kannatusi, mida teised süsteemid on inimesele juba põhjustanud. Levin peab eeluurimise filtrit väga oluliseks, et inimest ei häbistataks alusetult nimetusega kohtualune, sest juba kohtu all olemine iseenesest on tohutu hingeline trauma, eriti kui tegu on süütu inimesega.
Kapol omad ülesanded
Kaarepere advokaadid on veendunud, et kaitsepolitsei on erakordselt vajalik struktuur, kui ta tegeleb sellega, mis on talle omane ja milleks ta on kutsutud. «Meie seadus on minu arvates väär selles osas, et sisuliselt on iga asja võimalik anda kapo menetlusse. Võib ette tulla eriolukordi, kuid reeglina ei ole majandusasi see, mida kapo peaks uurima,» leiab Levin. Ta rõhutab, et majandusasja menetlemine nõuab eriteadmisi ja oskusi ning seetõttu oleks ideaalne, kui selliste asjade uurimiseks oleks spetsiaalne struktuur.
Levini arvates ei ole kaitsepolitsei eksimus iseenesest fataalne. Niikaua kuni ei kasutata ebaseaduslikke uurimisvõtteid, võivad kapo järeldused olla õiged või ebaõiged. «Eksimine on inimlik ja kui uurija on ebaprofessionaalne, siis on see tema õnnetus ja kapo õnnetus. Riigi õnnetuseks muutub see siis, kui seda praaki sanktsioneeritakse prokuratuuri autoriteediga. See on katastroof,» kinnitab Levin. Ta möönab, et väga sageli riigiprokurör või tema asetäitja siiski parandab vead.
Neli inimest
Levini arvates on väljaspool uurimisorganeid ja kohut vähemalt neli inimest, kes võiksid tunda Kaarepere surma tõttu süümepiinu, kuid advokaat ei soostu nimesid ütlema. «See on jutt moraalikategooriatest, mitte õiguslikest. Need on inimesed, kes olid kadunud Reinu kui persooni vastased. Kaks neist neljast on inimesed, kelle inimlik ja ametialane suhtumine Tartu Kommertspanga saatusesse ja tema ajutistesse makseraskustesse võinuks olla teistsugune. Teised kaks olid eriti pahatahtlikud ja ilkusid agaralt tema haiguse kallal,» jääb Levin napisõnaliseks.
Simon Levin näeb piisavalt seaduslikke võimalusi, et võtta vastutusele ametnikud, kes peavad vastutama selle eest, et Kaarepere asja on viletsalt uuritud. «Kuid mul ei ole kübetki lootust, et meie riigis seda tehakse. See pole ka praegu meie eesmärk,» nendib ta.
Vandeadvokaat arvab, et lisaks neljale inimesele, kelle nime ta ei nimeta, peaksid olema süümepiinad ka uurijatel ja prokuröril, kes süüdistuskokkuvõtte kinnitas. «Kuid see sõltub, kas inimene on võimeline süümepiinadeks. Kui professionaal, kes tunneb hästi seadust, uurib asja nii, nagu seda on uuritud, ja saadab kohtusse nii, nagu saadeti, siis ma erilisi illusioone süümepiinade suhtes ei tee,» artleb Levin.
Jüri Raidla on veendunud, et kui tehtaks rahvusvaheline sõltumatu komisjon, kes analüüsiks Kaarepere asja uurimist, tekiks rahvusvaheline skandaal. Advokaadid on arvamusel, et just õigusriigi seisukohalt ei ole Eesti veel kõlblik Euroopa Liitu astumiseks.
ALAR KIRS, Riigiprokuröri asetäitja
Väide, et advokaatidel polnud aega toimikuga tutvumiseks, on absurdne. Alati võib leida põhjendusi. Nad venitasid kuude kaupa ja selle asemel, et tutvuda, kirjutasid pakkide kaupa taotlusi. Kõiki tutvumispäevi ei kasutanud nad ära. Kinnitan veel kord, neil oli õigus ja ka ammendav võimalus tutvuda toimikuga. Kuidas Arhipovi advokaat sai tutvuda? Ka Raidla ja Levin olid pidevalt protsessis sees ning mulle tundub, et nende sõnad, nagu neil poleks võimaldatud piisavalt kriminaalasja materjalidega tutvuda, võib olla kuritahtlik venitamine, et asi kohtusse ei jõuaks.
Omal ajal kasutas 1991. aasta augustiputshiga seotud Igor Shepelevitshi advokaat sama taktikat. Olen veendunud, et alati on just kohus ja ainult kohus selleks, et asi selgeks vaielda. Prokurör süüdistab, advokaat kaitseb ja kohus teeb otsuse.
KOIT ANNAMA, Kaarepere kriminaalasja uurija aastail 1993-1996
Kui Kaarepere esimest korda 1993. aastal ülekuulamisele tuli, oli näha, et inimene on närvis. Eeluurimise alla sattumist elab iga inimene üle ja muidugi võis see kõik põhjustada Kaareperes stressi. Eeluurimise ajal ta mingeid tervisega seotud pretensioone ei esitanud.
Uurimine käis täiesti rahulikult. Mina küsisin ja tema pani vastused kirja. 1995. aastal, kui Kaarepere advokaadi võttis, kasutas ta oma õigust ja keeldus ütlusi andmast. Võibolla ka advokaadi soovitusel. Uurimise ajal Kaarepere ennast süüdi ei tunnistanud.
Püüdsin arvestada Kaarepere ajakava. 1996. aastal toimikuga tutvumise ajal avaldas Kaarepere mulle tänu, et ma teda vahi alla ei võtnud.
Ka prokuratuur pooldas seisukohta, et kommertspanga asi tuli anda kohtu arutada, kes otsustanuks, kas inimesed on süüdi või mitte. Kriminaalasjas kogutud materjalide põhjal polnud võimalik seda lõpetada. (Luup)
SIIM KALLAS, Eesti Panga ekspresident
Keskpanga president otsustab moratooriumi kehtestamise üle, lähtudes panga majanduslikust olukorrast, mitte tippjuhi tervisest.
Võiks ka küsida, mida peaksid tegema oma tervisega kohtunikud, kes on vahel sunnitud langetama väga radikaalseid otsuseid, või need inimesed, kelle kohta otsused langetatakse. (Luup)