Eesti spordiajakirjandus enne meie aega (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LEMBIT KOIK
1940. aasta pöördele järgnenud sündmused pillutasid spordist kirjutajate ridu enneolematul määral. Kõige tuntumad, Harald Tammer ja Oskar Lõvi, surid Siberis. Oli neid, kes mobiliseeriti Punaarmeesse ja oli neid, kes läksid sõtta Saksa vormis. Kellel kodumaale õnnestus jääda, nokitsesid vaikselt, kus keegi, mõne taas ilmuma hakanud lehe juures. Mõned võtsid ette teekonna läände ja jätsid kodumaaga jumalaga.
Kirjutati ka sõja ajal
Ka sõja-aastail ilmunud lehtedes edastati spordiifot, spordielu polnud katkenud. Noored harrastasid sporti endistviisi (nende ridade kirjutaja sai 1942. a. esimese spordiauhinna), mitmel spordialal korraldati Eesti meistrivõistlusi kõigis vanuseklassides, jalgpallis kohtusid Eesti meeskonnad Saksa sõjaväelastega jne.
Ometi polnud ajalehtede spordirubriigid enam sõja-eelsel tasemel. Mõnigi tähtis spordisündmus kajastus vaid mõne reaga, kadudes muu info vahele. Aga vale oleks üldistada, et kõik oli nigel. Tuli ette sündmusi, millest lehed lühidalt mööda ei läinud.
Kandvaimaks leheks oli Eesti Omavalitsuse väljaanne Eesti Sõna. Selle toimetuses oli 1942. aastal tööd leidnud Aadu Adari, toona 38aastane üsna paksude klaasidega prillide kandja. Peatselt sai ta sinna abiliseks Venemaale küüditamisest pääsenud Harald Nõmmiku, kellega kahekesi püütigi spordiajakirjaniku staatust ülal hoida. Vaatamata kõigele.
1944, hilissügis
Sõda käis Eestist teist korda üle. Taas kehtestati nõukogude võim ja ajakirjandus tegi järjekordse kannapöörde.
Spordiosakondi toimetuste koosseisus esialgu polnud. Venemaalt naasnud Heino Mikkin, Vladimir Raudsepp ja Karl Laas, kodumaal sõja üle elanud Aadu Adari ja Harald Nõmmik, aga ka mitmed teised sporti kiindunud ajakirjanduses olijad asusid ajalehtede spordirubriike korraldama. Eelkõige Tallinnas.
Õhtulehes seadis spordirubriigi järjekindlaks Karl Laas, Noorte Hääles spordilembene sõjast tulnu Heino Dengo, Rahva Hääles tegeles spordiinfoga Vladimir Raudsepp.
Heino Mikkin püüdis end taas raadioga siduda, aga kutsuti ruttu Noorte Häälde ja sinna jäi ta kuni televisiooni asutamiseni. Tartu Postimehes oli sporditoimetus juba enne sõda, seal töötas tuntud malekommentaator Paul Tamm.
Kehakultuuri sünd
Vahest kõige suurem ja üllatavam sündmus spordihuvilistele oli siiski väga nobe ajakirja Kehakultuur esimese sõjajärgse numbri ilmumine - juba novembris 1944.
Ajakirja toimetas odaviskajana tuntud Friedrich Issak, tegevtoimetaja oli Aadu Adari. Harald Nõmmik püüdis püüdis samuti kaastööd teha, kuid vahistati peatselt ja kadus mitmeks aastaks.
Kaadripoliitika oli karm. Paljude ankeetandmed loeti ajakirjandustööks sobimatuks. Enne kui Adari taanduma sunniti, ilmus tema õhutusel ja kaastegevusel mahukas Kehakultuurlase aastaraamat. See ilmus veel järgmiselgi aastal, siis saabus mõne-aastane paus. Kuid idee jäi püsima ja aastaraamat ilmus taas. Ja ilmub tänapäevani.
Kehakultuur tõusis ainsa puhtspordialase väljaandena majakaks. Ajakirjas käsitleti spordipoliitikat ja poliitikat spordis, sest nõukogude riigikorras oli kõik tihedalt poliitiline.
1949. aastal vabanes Harald Nõmmik «parandavast» töölaagrist ning Friedrich Issakul oli julgust ta tööle võtta. Ent kompartei kurikuulus kaheksas pleenum pühkis peaaegu kõik vanad kirjaoskajad põlu alla, taas mängiti auti ka Nõmmik. Issaku asemele määrati peatoimetajaks Juhan Mandre.
Lõpetuseks
Edasist mäletavad juba paljud.
Noorte Hääle spordirubriik muutus hoobilt, kui sinna asus tööle Heino Mikkin - puudu polnud leheruumist ega kirjutajatest. Suhteliselt napiks jäi küll Rahva Hääle spordiosa, seda enam aga hakkas Noorte Häälega võistlema Õhtuleht. Tallinna lehtede kõrval oli kõige arvestatavam Postimees (alates 1948. aastat Edasi). Tartu ajaleht on läbi aegade Eestis populaarne olnud, Edasi spordirubriigi mainet ei kõigutanud ka 1958. aastal ilmuma hakanud Spordileht.
Palju võiks siinkohal kirjutada Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni spordisaadete toimetuse tööst. Aga jäägu see ja palju muud tallele spordiaajakirjanduse ajalugu käsitleva kogumiku tarvis. Käsikiri on lõpetamisjärgus.