Ka väliseestlased on võistelnud valgetel olümpiatel

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

TIIT LÄÄNE

Sõjajärgsetel aastatel peeti üksteist taliolümpiat ilma Eesti Vabariigi osalemiseta. Üksikud kodueestlased pääsesid talimängudele N Liidu võistkonnas, väliseestlased üritasid jõuda oma elukohamaa esinduste ridadesse.

Kolmel mehel see õnnestuski. Lisaks sellele oli veel mitmeid väliseestlasi, kes olid talimängudega seotud oma töö kaudu.

Juku Pent Saksa värvides

Esimene väliseestlane, kes võistles endale kätte õiguse osaleda talimängudel, oli Jänedalt pärit murdmaasuusataja Johannes Pent. 1952. aasta Oslo mängudel startis ta Saksamaa meeskonnas. 1936. aastal Eestis suusatajana tähelepanu äratanud Pent jätkas oma lemmikala harrastamist pärast sõda Saksamaal. 1948. aastal tuli ta juba Baieri liidumaa meistriks, kaks aastat hiljem võitis aga Oberstdorfis Saksamaa meistritiitli 50 km distantsil.

Tippvormi tõusis Pent just 1952. aasta olümpiatalvel. Jaanuari algul saavutas ta 35 km distantsil esikoha rahvusvahelistel võistlustel Itaalias Travisios. Seejärel võitis kindlalt sakslaste viimase olümpiakatsevõistluse Feldbergis, kus sõideti 40 km. Sakslased seostasidki Pendiga Oslos lootusi just suusamaratonis. Oslos võitis 50 km uueks suusakuningaks tõusnud soomlane Veikko Hakulinen, Pent sai 26. koha ajaga 4:30.56. Seejuures oli Pent vahepeal veerand tundi maadelnud jalakrampidega ja rajaserval istunud.

Sakslaste Sport-Magazin kirjutas suusamaratonist: «Meie mõlemad sakslased võistlesid kuni ümberkukkumiseni. Kuna Schüssled juba pärast 13 km pidid suuski vahetama, sai Juku Pent, sünnilt eestlane ja nüüd naturaliseeritud sakslane, 35 kilomeetril rasked krambid, mis teda maha kiskusid. Alles 15 minuti möödumisel ja ilma mingit abi saamata jätkas ta võistlust, mille lõpetas 26ndana. Et meie selles mõrtsukalikus maratonis loorbereid ei lõika, seda teadsime juba ette. Seda enam: müts maha meie mõlema sakslase üliinimliku saavutuse ees. Braavo Pent! Braavo Schüssled!»

Pendi enda sõnul oli ta 35. kilomeetriks möödunud üheksast eespool startinust, kellest aga seitse temast nendel pausiminutitel uuesti möödusid. Oslo mängudel oli Juku Pent teadaolevalt ainus baltlane, kes võistlusrajal käis.

Pärast olümpiatalve loobus Pent majanduslikel kaalutlustel spordist ja pühendas ennast tööle firmas Loba-Holmenkol-Chemic KG juures. 1951. aastal leiutas Juku Pent sünteetilised suusamäärded värvilise kasutamiskoodiga. Muide, II maailmasõjas oli Alfons Rebase kompaniis ohvitserina võidelnud Pent olemasolevatel andmetel ainuke eestlane, kes ühe päevaga teenis vahvuse eest kaks raudristi.

Gorshkov oli valmis

Tegelikult ei puudunud palju, et 1952. aastal Oslos oleks kaasa võistelnud veel teinegi eestlasest suusataja. Selleks oli USA kodakondsust omav Kenneth Gorshkov. 1948. aastal võinuks Gorshkov jänkide teise numbrina startida kümnevõistluses Londoni mängudel, kuid siis puudus eestlasel USA kodakondsus. 1952. aastaks oli Gorshkovil kodakondsus olemas ja mees valmistus tõsiselt taliolümpiaks. Tema suusatulemused olid heast klassist ja 1951. aasta sügisel tegi ta vastava järelepärimise USA olümpiakomiteele. Paraku tuli seekord teistlaadi eitav vastus: USA ei kavatse murdmaasuusatajaid Oslo talimängudele saata.

1956. aastal Cortina d’Ampezzos väliseestlasi võistlustules ei olnud, küll aga oli taas kohal Juku Pent. Sedakorda Saksamaa võistkonna määrdemeistrina.

Ka 1960. aastal Squaw Valleys ei kohanud võistlusprotokollides väliseestlaste nimesid, kuid mitmed neist tegutseid mängudel kohtunikena. Nii olid Otto Tamm Fresnost ja Paul Vesterstein Duluthist ametis murdmaasuusatamises, Poigo Veidemann San Franciscost aga tegutses mäesuusatamise kohtunikuna.

Eestlane bobirajal

1964. aastal arvati Rootsi olümpiavõistkonda Stockholmis elav Heino Ago Freiberg, kes omariikluse päevil oli Tallinna Kalevis tuntud hokimängija ja jalgratturina. 31. oktoobril 1922 sündinud Freibergi olümpiaalaks sai aga bobisõit. Itaalias Cortina treeningulaagris valiti eestlane nii Rootsi kahe- kui neljabobi meeskonda Innsbrucki talimängudeks.

Kahebobil võistles Freiberg koos Kjell Luttemaniga ning 21 meeskonna seas saavutati rootslaste jaoks igati korralik 12. koht.

Rootsi neljabobi alustas olümpiavõistlust Innsbruckis veelgi edukamalt. Kahe esimese sõidu järel oldi koguni seitsmendal kohal. Kolmandas sõidus tabas aga eestlasest bobimeest õnnetus. Heino Freiberg: «Ühes kurvis lendas aga bobi jääteel ebaõigelt liiga palju välja, nii et kelgu tagumine osa lõi vastu teekülge. Mina kui viimane mees sain vägeva hoobi vastu kätt. Pärast muutus see sisemisest verevalumist siniseks ja jõuetuks - õnneks ei olnud kondid viga saanud… Neljandaks sõiduks tuli mind välja vahetada ja see sõit läks veelgi halvemini, viies meid järjestuses allapoole. Kuid olime näidanud, et ka sel alal suudame võistelda ning kui harjutamisvõimalused Hammarstrandi bobimäe valmimisel paranevad, siis võib tulla medaleidki.»

Heino Freibergil pandi aga käsi kipsi ning tagasi Rootsi jõudis ta lahases käega. 56-aastasena surnud Freiberg on jäänud tänaseni ainsaks eestlaseks, kes võistelnud olümpia bobirajal.

Saksa murdmaasuusatajad läksid Innsbruckis alt määrdevalikuga, mille järel Stuttgardi Sportbericht märkis: «Eelkõige peaks suusaliit endale palkama vahaeksperdi. Stuttgardis on Holmenkoli vabrikus eestlase Juku Pendi näol vastav mees olemas.» 1968. aasta Grenoble’i mängudel oligi Pent taas sakslaste suusameeskonna juures tegev. Neli aastat hiljem Sapporos juhtis Juku Pent jaapanlaste palvel murdmaasuusatamise tehnilist komisjoni.

Aasta enne Sapporo mänge kuulus USA olümpiavõistkonda Modestos elav eestlannast mäesuusataja Tiina Tamm. Paraku kukkus ta suvel Tshiilis treeningulaagris nii rängalt, et pidi luumurdude tõttu võistlusspordist loobuma.

Tema ebaõnne tegi heaks Olev Martin Connor O’Brien. Mees, kellel on nii USA kui Eesti kodakondsus, jõudis kiirlaskujana olümpiarajale 1984. aastal Sarajevos ja oli oma lemmikalal 33. Täpselt kümme aastat hiljem õnnestus tal samal alal võistelda juba Eesti olümpialasena, kuid Lillehammeri etteaste lõppes teatavasti kiire katkestamisega.

    Tagasi üles