Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
AIVO PALJASMAA
AHH
Sajandi turniiriks tituleeritud meeste hokivõistlus alles otsib õiget helistikku. Kokkulennanud NHLi profid peavad ju suures osas ümber häälestuma, kui näiteks igapäevasest klubikaaslasest saab üleöö vastane, kes valmis sulle kepiga üle kaela andma.
Lisaks rahvusmeeskondadele on finaalturniirile pääsenud kaks hokiklubigi - Belarus ja Kazahh. Sisuliselt esindavad nad Venemaad - varjunimede all.
Kanada ja Belarusi mängu jälgis tribüünilt Valgevene president Aleksandr Lukashenko. Iga kanadalaste kolli järel turritasid võimujanulise riigipea mustad vurrud aina kurjemalt.
Lukashenko tumepruunidest ja nõelteravalt välkuvatest silmadest peegeldus sõnum kõigi maade kahtlastele poegadele: «Oodake, kuni ma Venemaa Valgevene külge liidan! Küll hakkate siis mul kõik pljaskat vihtuma!»
ÄHH
Kõnekäänd ütleb: «Kaks ei jää kolmandata.»
Meil kõneldi pidevalt, et Ago Markvardt on suurvõistluste mees, et pärast Lillehammeri ja Trondheimi õnnestumisi pole Ago-poisi pärast vaja pabistada. Küll ta ampsab kolmandagi rammusa suutäie.
Tühjagi... Ähh, see kõnekäänd ei pea vett.