Sulev Vahtre valgustab taas Jüriööd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ALO LÕHMUS
Jüriöö ülestõusus peaosa mänginud harjulased ei piirdunud kevadise vastuhakuga, vaid kavatsesid võimu enda kätte võtta veel suve teisel poolelgi, väidab emeriitprofessor Sulev Vahtre oma uurimuses.
Jüriöö ülestõus on üks väheseid ajaloosündmusi, millest on kuulnud enam-vähem iga eestlane. Romantiline ülesõusu algus 1343. aasta 23. aprilli ööl, Padise kloostri vallutamine, mõisate põletamine, Tallinna piiramine ning eestlaste nelja kuninga traagiline saatus on tuntumad kui Vabadussõja lahingud.
Siiski on ülestõusu käigus endiselt võimalik leida uusi asjaolusid. Tartu Ülikooli emeriitprofessor Sulev Vahtre väidab oma uuemas uurimuses, et ülestõusu peainitsiaatorid harjulased ei vandunud pärast kuningate hukkamist 4. mail ning ülestõusnute lüüasaamisi orduvägedelt 11. mai Kanavere ja 14. mai Sõjamäe lahingus alla, vaid kavatsesid suve teisel poolel veel uut, üleüldist ülestõusu.
Märkus kroonikas
Vahtre tugineb Marburgi Wigandi kroonika lõigule, mille kohaselt ordumeister Dreileben kirjeldas oma pöördumises ordu kõrgmeistri poole, kuidas «eestlased - harjulased, saarlased - usutagakiusajad, tahavad kogu Liivimaad laastada; nad on juba tapnud rüütleid ja kõiki, kes nende kätte satuvad. Ja äsja tahtsid nad kallale tungida kõigile kristlastele nende poolt kindlaks määratud päeval. Kuid Jumala halastus hoidis selle ära. Nimelt tulid saarlased kokku 8 päeva enne määratud päeva ega viinud täide plaani, nagu harjulased seda olid kavatsenud.»
«See lause on kummitanud nii mind kui ka kõiki teisi ajaloolasi, kes on Jüriöö ülestõusust midagi kirjutanud,» nentis Vahtre oma ettekandes Õpetatud Eesti Seltsi 11. veebruari koosolekul. «Mida see siis tähendab?»
Kõnealuse lõigu raskestimõistetavus tuleneb tema vastuolust seni teada olnud faktidega - saarlaste ülestõus algas alles 24. juulil, s.o rohkem kui kolm kuud pärast harjulaste vastuhakku. Kroonika kõneleb aga saarlaste tegevusse astumist kaheksa päeva enne harjulaste ülestõusu algust.
Seni on seda vastuolu püütud seletada tõlkeveaga, mis on pääsenud kroonika ladinakeelsesse ärakirja (mis omakorda on ainus meie ajani täielikult säilinud Wigandi tekstivariant). «On tõepoolest võimalik, et tõlkija ajas kiiruga segi erinevate maakondlaste nimed. Kuid kaalugem ka võimalust, et katkendis peetakse silmas siiski just saarlasi, mis kroonika selle lõigu üldist täpsust arvestades tundub tõenäolisem,» ütles Vahtre.
Uus etapp
Sellisel juhul annab tekst Vahtre sõnul tunnistust teise etapi olemasolust (õigemini selle kavandamisest) harjulaste 1343. aasta võitlustes.
Sulev Vahtre tõlgenduses märgivad ordumeistri teates kõrgmeistrile toodud kirjeldused (eestlased tahavad kogu Liivimaad laastada, nad on j u b a tapnud rüütleid jt) kevadisi, seni teada olevaid sündmusi, teade «ja äsja tahtsid nad kristlastele kallale tungida nende poolt kindlaks määratud päeval» aga käib juba mingi uue, suvise ülestõusuplaani kohta, mis luhtus saarlaste vastuhaku liiga varajase alguse tõttu.
«Julgeksin siin konstrueerida niisuguse seletuse, et võime 1343. aaata ülestõusus eraldada kahte etappi - esimene kevadel aprillis-mais, teine suvel. See teine paistab olnud ordule veel ähvardavamgi kui kevadine. Sest just siis kutsuti kohale abivägi Preisist, siinne ordu ei saanud enam oma jõududega hakkama,» ütles Sulev Vahtre.
Oletatav teine etapp oli planeeritud järelikult 1. augustiks (kaheksa päeva edasi saarlaste ülestõusust 24. juulil). Miks valiti ülestõusuks just see päev, ei ole veel selge.
«Sel päeval pole mingit pühakupäeva ega muud kalendrimärki, mis võinuks sellele päevale psühholoogilist tuge anda,» ütles Vahtre.
Suur ulatus
Uurija kahtleb samas ülestõusu usuvastastes motiivides, kuna kroonika kohaselt lubanud eestlased Taanilt abi saamata jäämise korral «kaevata Jumalale ja tema pühakutele».
«Näib, et ülestõusnud olid valmis Jumalat tunnustama ja teda appi kutsuma, ei tunnustanud aga tema tolleaegseid teenreid ja kirikutegelasi,» nentis Vahtre.
Igal juhul annavad Vahtre esitatud faktid veel kord tunnistust ülestõusnute tugevusest ning nende tegevuse laiahaardelisusest.
«Enne Preisi ordu abijõudude saabumist ei suudetud ülestõusu päriselt maha suruda, harjulastel oli võimalik ehitada isegi linnuseid ning, nagu selgub, kavandada ka uut ülestõusu,» tähendas Vahtre. Harjulased panid käärima ka naabermaakonnad - Riia kaudu saabunud Preisi ordu abiväed olid sunnitud osa oma sõdalasi jätma Riiga, Viljandisse ja Paidesse tagalat kindlustama.
«Viljandi tuntud kotilugu on seni tavaliselt peetud anekdoodiks, kuid tihti on ka anekdootidel mingi tõepõhi. Igal juhul võib nentida, et vähemalt ülestõusuoht oli seal olemas,» ütles Vahtre.
Kestev oht
Kestvale ohule viitab uurija sõnul ka kroonikatekst. Jumala halastus hoidis küll ära ühtse väljaastumise kindlaksmääratud päeval, kuid ei kõrvaldanud ohtu kui sellist.
«Kroonika kohaselt anti nii Preisi kui Liivi ordu vägedele ülesanne laastada Harjumaa, vanad ja noored maha tappa, mis ka sündinud. Eeltoodut arvestades ei pruugi see olla liialdus,» märkis Vahtre.
Ta nentis, et uued tõlgendused ei kõiguta aga Jüriöö ülestõusu käsitluse üldkontseptsiooni, pigem vastupidi.
«Ülestõususündmuste võltsimine Liivi ordu poolt oleks nõudnud tohutut, kaugele üle Liivimaa piiride ulatuvat organisatsiooni, mille olemasolu pole alust uskuda,» ütles Vahtre, viidates Uku Masingu omaaegsele süüdistustele Jüriöö sündmuste võltsimises orduvendade ja hiljem baltisaksa ajaloolaste poolt.
Emeriitprofessor Sulev Vahtre on Jüriöö ülestõusu peamisi uurijaid Eestis, olles avaldanud sellekohaseid uurimusi juba 1950. aastatest alates. Avalikkusele on Vahtre Jüriöö-teemalistest publikatsioonidest tuntuim 1980. aastal ilmunud monograafia «Jüriöö».