Säntpoolia (Saintpaulia) ehk aafrika kannike

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

TIIA NIIDUVIIR


TÜ botaanikaaia aednik

Säntpoolia on väikeste madalate igihaljaste rohttaimede perekond, mille looduslikuks kasvukohaks on Ida-Aafrika.

Teatakse 20 liiki säntpooliaid. Tuntuim neist on kannikeseõieline säntpoolia (Saintpaulia ionantha), mis kasvab Tanganjika järve ümber asuvates mäestikumetsades huumusrikkal pinnasel lehestiku varjus, ümbritsetuna veeaurust ja udust.

1890. aastal toodi esimesed säntpooliad Hannoveri lähedale Herrenhausenisse. Saksa aednik H. Wendland nimetas selle taimeperekonna Usambara maakonna (Tansaania) kuberneri W. Freiherr von Saint-Paul Illaire’i (1860-1910) auks säntpooliaks. Tuntud on ka taime rahvapärased nimetused: aafrika kannike, varjukannike, usambaara kannike.

Herrenhausenist levisid säntpooliad ka aianduskultuuri. Nende aretamist alustati Lääne-Euroopas 19. sajandi lõpus. Peale kannikeseõielise säntpoolia vormide on aretuses kasutatud ka petlikku säntpooliat (Saintpaulia confusa). Tänapäevaste säntpooliasortide aretust alustati Ameerika Ühendriikides Los Angelese aiandusfirmas Armacost Royston kannikeseõielise ja petliku säntpoolia ristamisega 1930. aastal.

Praeguseks on Ameerikas aafrika kannikeste kasvatajate klubis registreeritud 1200 säntpooliasorti. Lisaks sinise- ja roosaõielistele on ka violetseid, tumepunaseid, valgeid ning kahevärviliste liht- ja täidisõielisi sorte. On kirjulehelisi, kasvult standardseid, miniatuurseid ja poolminiatuurseid säntpooliaid.

1992. aastat peetakse säntpooliakasvatuses sensatsiooniliseks. Esmakordselt teatati Jaapani ajakirjas My Green Life, et Ameerika kollektsionäär Nolan Blepsit on aretanud neli kollaste õitega säntpooliat. Esimesed kollaseõielised sordid olid ‘Promise’ ja ‘Majesty’.

Säntpooliad hakkasid potilillena levima umbes 70 aastat tagasi ja on populaarsed toataimed tänaseni.

Samast gesneerialiste sugukonnast on toataimena tuntuks saanud ka ahhiimenesed, kolumnead, urnõied (Hypocyrta) ja punahuuled (Aeschunanthus).

Hooldamine

Säntpoolia on õige hoolduse korral aasta läbi õitsev toalill, mis puhkab tavaliselt vaid kesktalvel. Igakordse rikkaliku õitsemisaja järel vajab taim mõnd aega (kuu-poolteist) puhkust, mille jooksul ei peaks väetama. Meie tingimustes on säntpoolial kaks peamist õitsemisaega: sügistalvine (septembrist detsembrini) ja kevadsuvine (märtsist juunini).

Säntpoolia kasvatamise viis põhinõuet on:

* poolvarjuline kasvukoht,

* mõõdukas temperatuur (päeval 22-23oC, öösel 16-17oC),

* ettevaatlik kastmine (lehtedele vett mitte lasta, vältida üle- ja alakastmist),

* suur õhuniiskus,

* korrapärane väetamine.

Suurema õhuniiskuse vajadus on eriti oluline õitsemise ajal. Taim õitseb kauem, kui panna poti alla lai madal anum veega, selle keskele kõrgendikuks väiksem madal alus, millele asetatakse säntpooliapott. NB! Pott ei tohi olla vees! Ümbritseval veel on õhuniiskuse suurendamise otstarve.

Säntpooliat väetatakse kasvuajal üle kahe nädala, talvel üle 4-6 nädala. Hästi sobib säntpooliale Vito lahus, aga ka poodides müüdavad õitsemist soodustavad väetised.

Toataimena on säntpoolia tundlik tõmbetuule ja järsu temperatuurimuutuse suhtes. Taime kastmisvesi peaks olema toasoe ja mitte kare. Vee pehmendamiseks võib sinna lisada 1-3 g sidrun- või oblikhapet.

Ümberistutamine

Säntpooliat võib ümber istutada juba veebruarist. Istutusmuld segatakse lehemullast, kompostmullast, freesturbast ja liivast (1:1:1:0,5), kuhu on lisatud peenestatud lehtpuusütt (antiseptilise toimega hinnatud lisand igas mullasegus!).

Säntpoolia juurekava on väike ja pottki ei tohiks olla liiga suur. Väikeses potis õitseb taim paremini. Suvel tublisti kasvanud taime võib teinegi kord aastas (augustis) pisut suuremasse potti panna.

Säntpooliat paljundatakse lehepistikutega ja puhma jagamise teel. Lehest paljundamisel peab leht olema täiskasvanud. Lehepistiku juurutamiseks sobib pestud liiv või liiva-freesturba segu, samuti destilleeritud vesi. Juurdumine võtab aega 1,5 kuud. Pistikute tegemisest õitsemiseni kulub tavaliselt 5-7 kuud.

Haruldased sordid on üsna kapriissed. Nad vajavad rohkem varjutamist ning on tundlikud lämmastikväetiste suhtes. Kollaseõieliste sortide lehest paljundamisel on täheldatud, et esimesel aastal ilmneb kollane värv nõrgalt, intensiivsemaks muutub see 2-3-aastastel taimedel.

Aafrika kannikest ohustavad lehetäi ja kedriklest. Et taim on suure kontsentratsiooniga mürgilahuse suhtes tundlik, on soovitatav kahjuritõrjes eelistada taimseid preparaate, nt soolikarohu-, paiselehe-, tsitrusekoore- või küüslauguleotist, mille valmistamisõpetus on olemas 1995. aastal ilmunud «Aiapidaja aastaraamatus».

Järgmises Kasus kirjutame väetistest ja väetamisest.

    Tagasi üles