Kui Eesti vaevles sel talvel lumeuputuse käes, siis Himaalajas on vastupidi lund ebaharilikult vähe. See teeb vähemalt Cho Oyu vallutamise keerulisemaks kui arvatud. Mägi on tänu lumevaegusele teistsugune ja seega tuleb ka ülesmineku tehnikaid korrigeerida. Kui tavaliselt ei peeta Cho Oyut eriti tehniliseks mäes, siis tänu lumevaegusele tuleb sel aastal harjumuspärase ühe köiekoha asemel köisi paigutada ja kasutada vähemalt kolmes kohas.
Täna tegi Eesti-Leedu Himaalaja ekspeditsioon tõusu baaslaagrist esimesse vahelaagrisse 6400 meetri kõrgusele. See oli pikk päev, kokku võttis tõus üles, vahelaagri ehitamine ja sellele järgnev laskumine tagasi baaslaagrisse üheksa tundi. Tänase ja homse öö veedame siin baaslaagris, homme on ekspeditsioonil kavas puhkepäev. Ülehomme aga liigume siit ülejäänud varustusega üles esimesse vahelaagrisse, kus meid meie telgid ja osa varustust juba ees ootavad, ja siis jääme sinna ööbima.
Ekspeditsiooni liikmete enesetunne on kõikidel väga hea. Vormi näitab see, et tänasel ülesminekul sündis kahe ekspeditsiooniliikme vahel väike kihlvedu teemal, kas tee üles viib piki esimest või teist orgu. Kihlveo kaotaja pidi vahelaagris 6400 meetri kõrgusel merepinnast tegema 20 kätekõverdust. Peab ütlema, et kihlveo kaotaja Tanel Tuuleveski sai kätekõverdustega raskusteta hakkama, hoolimata päris hõredast õhust sellel kõrgusel. Aga et Tanel ei tunneks end oma harjutustes üksikuna, tegi täiesti vabatahtlikult 20 kätekõverdust ka Alar Sikk. Vorm on meestel tõesti hea.
Eile heiskasime muuseas oma baaslaagris ka pidulikult lipud. Meie telkide kohal lehvivad Eesti ja Leedu trikoloorid, ekspeditsiooni lipp ja meie peasponsori Tele2 lipp. Mõned budistlikud palvelipud lisaks niikuinii. Seega on siin kaugelt näha, mis seltskonnaga on tegemist. Ja täna pärast pikka ning väsitavat päeva baaslaagrisse naastes oli kuidagi hea ja kodune oma «koju» jõuda.