Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JÜ:RI ANT
80 aastat on pikk ja väärikas eluiga nii inimesele kui ka riigile.
80 aastat oleks ühe inimese üsna pikk ja väärikas eluiga. Tundmata täpsemat statistikat võib siiski väita, et 20. sajandi Euroopas on nii pikk eluiga olnud juba omamoodi luksus, arvestades revolutsioonide, suurte ja väikeste sõdade, totalitaarsete rezhiimide laastavat hävitustööd. Samad tegurid on mõjutanud riikide saatust ja üpris sageli lühendanud ka nende eluiga. Pikemateks aegadeks on vägivalla keeristes kadunud paljude rahvaste nii raskesti kätte võidetud riiklik iseseisvus. Kuid ka suured vägivallaimpeeriumid ise on langenud kas kahurimürinas või vaikselt hääbudes.
80 sünnipäevast võime nüüd kõnelda Eesti Vabariigi puhul. Kui paljud neist on olnud vaba rahva vaba sünnipäev omal maal ja omas riigis? Lihtne arvutus näitab, et selliseid sünnipäevi on 27, s.o inimese elus lapsepõlv, noorema ea esimene pool ja küpsemise aeg, millest edaspidi inimene suudab ehk anda endast maksimumi. Riigi 80 sünnipäevast jaguks niisiis tinglikult öeldes häid sünnipäevi üks kolmandik. Ehk kehtib sama proportsioon mingil määral ka tänaste 80-aastaste inimeste suhtes.
Tähelepanelik lugeja võib protesteerida ja väita, et arvutus pole õige ja häid sünnipäevi on olnud rohkem.
Tõepoolest, alustaksin hea sünnipäevaga alles aastast 1920, kui järgida põhimõtet - vaba rahva, vaba riigi sünnipäev vabal maal.
Formaalselt oli niisugune ka veel 24. veebruar 1940. Kas see polnud aga juba üpris tinglik?
Aastad 1988-1991
Tunduvalt erinesid vabariigi aastapäevad 1988-1991 päris halbadest sünnipäevadest. Alates 1988. aastast teadvustati ja tähistati vabariigi sünnipäeva üha laiemalt ja pidulikumalt. Avalikkus janunes tõeste ajaloohinnangute järele.
Mõneti üllatuslikult hakkas 1988. aastal taaselustuma 1930. aastate lõpul arenenud akadeemiline vaidlus, millist aastat ja kuupäeva lugeda vabariigi sünnipäevaks. Tõepoolest, Tartu rahulepingu XI artikkel oli lähtunud Eesti suveräänsuse sünnidaatumist 15. (28.) november 1917. See oli päev, mil Maanõukogu tunnistas enda ainsaks kõrgema võimu kandjaks Eestimaal ja mille kohta prof Jüri Uluots hiljem märkis, et sellega oli Eesti riik tekkinud. Näib, et nüüdsed vana akadeemilise vaidluse taaselustamise püüded olid ehk poliitilise taustaga seotud rohkem kui 1930. aastatel. Aga kahtlemata olid need vaidlused seotud ka esinejate-kirjutajate taotlustega näidata oma erudeeritust ajaloo vallas. Eks etendanud oma osa ka Eesti NSV Ülemnõukogu erakorralise istungjärgu poolt vastu võetud Eesti NSV suveräänsuse deklaratsioon, mis langes 16. novembrile. Faktiliselt jäi Eesti neil aastail siiski N Liidu poolt annekteerituks ja kandis nimetust Eesti NSV.
Üldse jäi taasiseseisvumise aegadel vabariigi sünnipäev mõneti tagaplaanile võrreldes 2. veebruari ja 23. augustiga. Mõlemad need päevad olid lahutamatult seotud vabariigi kõige tähtsama päeva saatusega.
Head sünnipäevad
Head sünnipäevad polnud Eesti Vabariigis päris ühesugused. 1920. aastal tundis rahvas kõige suuremat rõõmu sõja lõppemise üle. Vaimustus oli nii suur, et täispatrioodid tahtsid Tallinnas isegi Peeter I kujul ära keelata paraadi pealtvaatamise. Võidu magusat vilja ei suutnud muserdada 23. veebruaril Päevalehe poolt fikseeritud kaks vabariigi tollast peavaenlast: «täi ja kodune viinapõletamine».
Kümne aastaga tegi noor riik läbi jõulise ja kiire arengu. Ometi võib täheldada 1928. aastal juubelisünnipäeva tähistamisel üsna kibedaid muremõtteid, isegi teatud pessimismi oleviku ja tuleviku suhtes.
Vahest ehk ühed suurejoonelisimad olid vabariigi sünnipäevade tähistamised 1938. ja 1939. aastal. 20 aastat iseenesest oli juba suur juubel. Korraldamist aitas üle kogu maa kavandada Riiklik Propaganda Talitus ja Isamaaliit. 1939. aasta pidustustele andis lisa linnade-asulate vabastamise tähistamine 20 aasta eest, aga ka president Konstantin Pätsi 65. sünnipäev 23. veebruaril.
Võõrvõimude all
Vaba riigi heade sünnipäevade asjalikke hoole- ja muremõtteid ei saa võrrelda tõeliselt halbade sünnipäevadega. Võõrvõimude üheks hooleks oli kas keelata või siis vähemalt vältida riigi sünnipäeva tähistamist. Kas niimoodi arvati võivat kustutada rahva ajaloolist mälu?
Millist vaeva valmistab ajaloomälu kustutamine, selles veendusid esimesed võõrvõimud 1941. aastal. Pärast 24. veebruari moodustati EK(b)P Keskkomitee spetsiaalne komisjon, mis pidi uurima selle päeva «kontrrevolutsioonilisi katseid» koolides.
Lood olid uue võimu silmis hullud. Pea tosinas Tallinna koolis tuli sel päeval ilmsiks kõige «ebaloomulikumaid» asju. Kus tuli õpetaja kooli sinimustvalge lipsuga, kus oli palju puudujaid, kus kandsid tütarlapsed helesiniseid kraesid, kus üldse tuldi kooli tavalisest pidulikumas riietuses (valged särgid või kraed, mustad lipsud) jms. Tartus kogunesid õpilased Julius Kuperjanovi hauale, viies sinna lippe ja küünlaid. SARKi mehed hilinesid. Kui nemad kohale jõudsid, olid õpilased kadunud. Traditsioon oli loodud ja jäi kestma aastakümneteks.
1943. aastal olid Eestis teised võõrvõimud. Ka nemad ei talunud iseseisva vabariigi sünnipäeva tähistamist. Siiski oli uute vallutajate käitumises mingeid sugemeid Euroopa kultuuritraditsioonide austamisest ühendatult püüdega näidata end vabastajatena. Seepärast keelati sel aastal tähistada vabariigi sünnipäeva 24. veebruaril, sest tegu oli sõja argipäevaga, küll aga lubati kanda tähistamine üle pühapäevale, 21. veebruarile.
Hoolimata sõjaaja karmidest elu ja surma vahekorda määravatest, enamalt jaolt kirjutamata reeglitest, otsustasid Tartu Ülikooli tudengid 24. veebruaril siiski jätta loengutele minemata ja koguneda meelevaldusele Vabadussõja mälestussamba juures Emajõe ääres. Saksa korraarmastajate silmis oli see hirmus vastuhakk, mida tuli karistada. Karistus oli siiski leebe. Töökoha kaotas prorektor Andres Mathiesen ja ülikooli meesüliõpilastele pidas kurja manitsuskõne Eesti Julgeoleku Politsei juht Ain-Ervin Mere.
Loetelu võiks jätkata pikalt. Kokku saaks enamvähem poolsada kirjeldust.
Kõige olulisem: neist 80 heast ja halvast sünnipäevast pole olnud ühtegi, mida kusagil ega kunagi poleks tähistatud. Iseasi, kas seda tähistati kitsas perekonnaringis, metsavendade punkris, valitud mõttekaaslaste seltsis, Julius Kuperjanovi haual küünlaid süüdates või vaba maailma erinevates nurkades eestlaste pidulike koosviibimistega.
Kunagi ajaloos pole ükski riik iga oma kodaniku jaoks suutnud olla täiuslik. Seda pole olnud ega ole Eesti Vabariik ka praegu. 80. sünnipäeval poleks sugugi paha vaagida, mis on olnud tõeliselt hea ja mis tõeliselt halb, aga seda niimoodi, et järelemõtlemise peale igaüks endalt küsiks: mida olen mina teinud, et halba oleks vähem ja head rohkem.