Esimene Eesti kuldmünt kohe-kohe tulekul

IVAR LEIMUS,

Ajaloomuuseumi teadur

Eesti Vabariigi 80. aastapäeva lähenedes on mündihuvilisi ärevuses hoidnud juubelile pühendatud mälestusmüntide sari, mille hulgas on ka Eesti esimene kuldraha.

Et kavandatud müntidest on juttu tehtud varemgi, rahad ise juba vermitud ja kohe-kohe avalikkuse ette tulemas, siis käsitleks nendega seoses meenemüntide ajalugu laiemalt.

Kõigepealt - mida siis pidada meene- ehk mälestusrahaks? Mõistet kõige laiemalt määratledes on selleks kindlale sündmusele pühendatud münt. Selle kõikehõlmava definitsiooni sees eristavad numismaatikaalased teatmeteosed mitmeid meenemüntide liike, mille hulgas peamised on kinkemündid ja ajaloomündid.

Soosingu tagatis

Just kinkerahad on ajaloo vältel olnud väga populaarsed. Tavalistest käibemüntidest erinesid nad kas oma nimiväärtuse, metalli, kujunduse vms. poolest. Niisuguseid münte vermiti juba antiikajal. Rooma keisrid jagasid neid autasuks väepealikutele ja soosinguavalduseks lemmikuile.

Tava jäi püsima ka hiljem, keskajal ja isegi uusajal. Veel Peeter I autasustas oma vapraid sõjamehi kullast löödud kopikatega. Eriti levis see komme aga 16. ja 17. sajandil Lääne-Euroopas, kus löödi kauneid, enamasti taalri- või mitme taalri suurusi ja raskusi hõbe- ja kuldmünte, mida kroonitud pead kinkisid oma kaasvõitlejatele ja sõpradele.

Sageli juhtus ka vastupidist: kõrge võimukandja külaskäigu puhul vermisid armulikkust püüdlevad alamad talle kingituseks erilisi rahasid. Näiteks kui ordumeister Hermann von Brüggenei külastas 1536. aastal Tallinna, lõi kohalik mündimeister (ja pealegi suur suli) Mathias Gerdes tema auks Tallinna ainukese orduaegse taalri. Ja üpris õigel ajal. See münt tagas talle ordumeistri soosingu ja kaitse paar aastat hiljem tülis Tallinna rae ja kodanikega. Veelgi uhkem, topelttaalri raskune (umbes 58 g) kinkemünt valmistati piiskop Jodocus von der Reckele Tartus 1545. aastal. Arvatavasti vermis selle keskaegse Liivimaa suurima hõbemündi Erhard Beck, kes samal aastal saigi endale Tartu mündimeistri tulusa koha.

Lai teemavalik

Meenemüntide teise liigi, nn ajaloomüntide tekkelugu ulatub samuti antiikaega. Rooma keisrid tähistasid oma võite, vermides müntidele vastavaid pealiskirju ja kujutisi. Anonüümsel keskajal tava hääbus, kuid siiski on säilinud rahasid, mille tekke võiks seostada mingi kiriku valmimisega, sündmusega kuningakojas, ristisõjaga jne.

Kuulus hiliskeskaegne Inglise kuldmünt noobel löödi esimest korda arvatavasti saja-aastases sõjas Sluys’ merelahingus 1340. aastal prantslaste üle saavutatud võidu auks. Isiksust esiletõstev renessanss tõi kaasa ohtralt uusi mälestusteemasid: valitseja sünd, kroonimine, surm, matused, lepingud, võidud, reformatsioon, koguni poliitiline pila jne. 19. ja 20. sajandil lisandus neile hulgaliselt uusi valdkondi - tuntud isikute tähtpäevad, kultuuri- ja spordisündmused, mälestusmärgid, looduskaitse ja palju muud.

Meenemündid Eestis

Eestis taastati meenemüntide traditsioon 1932. aastal, kui Georg Vestenbergi ja Günther Reindorffi kujunduses nägi ilmavalgust Tartu Ülikooli 300. aastapäevaks vermitud 2-kroonine hõbemünt. Järgmisel aastal lisandus sellele samadelt autoritelt 10. juubelilaulupidu tähistav 1-kroonine mälestusraha. Münte vermiti tolle aja kohta üsna palju - vastavalt 100 000 ja 350 000 tükki. Rahva seas olid need rahad väga armastatud. Enamasti pandi nad tallele ja hoiti alles ka läbi pika okupatsiooniaja. Enne sõda oli kavas lasta välja kolmaski mälestusmünt - Carl Robert Jakobsoni 100. sünniaastapäevaks 1941. aastal. G. Reindorffi kavandatud 1-krooniste müntide näidised Jakobsoni portreega löödigi valmis, kuid nende käibelelaskmisele tõmbas kriipsu alanud võõrvõim.

Jättes kõrvale nõukogude võimu emiteeritud arvukad sotsialismi, NSVLi saavutusi ja rahvaste sõprust ülistavad mündid (kaasa arvatud Moskva olümpiamängudele pühendatud seeriad, millest ühel 5-rublasel kujutatakse ka Tallinna lahte kui purjeregati toimumispaika), saime järgmised mälestusrahad juba pärast Eesti vabanemist.

1992. aastal valmistati Inglise Kuninglikus Rahapajas kaks 10-kroonist hõbemünti: üks Eesti rahvuslinnu suitsupääsukesega, teine tähistamaks Barcelona olümpiamänge. Rahandusministeeriumi tellimusel valmis Soome Rahapajas samal aastal ka Mari Käbini kujundatud 100-kroonine hõberaha. Järgmisel aastal lisandus neile Eesti Vabariigi 75. aastapäeva tähistav, igaühe taskusse mõeldud 5-kroonine pronksmünt. Jaan Koorti tuntud kitseskulptuuri kujutava kavandi joonistas Ene Walter. Kõik meie järgmised meenerahad - nii Eesti Panga 75. aastapäeva 5-kroonise aastast 1994, 1996. aastal toimunud juubeliolümpia hõbedase 100-kroonise kui nüüd ilmuva Vabariigi 80. sünnipäeva mündiseeria - on kujundanud Margus Kadarik.

Meenemüntide eripära

Järjest sagedamini on mälestusmündid mõeldud mitte igapäevase raharingluse tarbeks, vaid kogumisobjektiks kollektsionääridele, hinnaliseks kingituseks vms. Niisugused rahad vermitakse tavaliselt väärismetallist - kullast, hõbedast või koguni plaatinast. Tavamüntidest eristab neid ka vermingu iseäranis kõrge tase, mida tähistatakse ingliskeelse sõnaga proof. Mündi pind on sel puhul peegelsile, kujutis tõuseb esile mati reljeefina. Tehnoloogia sai alguse juba möödunud sajandi esimesel poolel, mil seda rakendati hinnaliste eritellimuste puhul Saksamaal, Venemaal jm.

Nii valmistatud rahasid ei tohi näpuotsagagi puudutada, sest iga happeline sõrmejälg võib rikkuda ülikvaliteetse teostuse. Seetõttu asetatakse meenemündid tänapäeval plastümbrisesse ja koos sellega erilisse karpi, millesarnastesse pakitakse juveeliärides kulda ja kalliskive. Kirjeldatud kvaliteediastme saavutamiseks on tarvis eriliselt töödeldud ülisiledaid münditempleid, mis aga ei võimalda lüüa enam kui paarsada münti. Siis teeb mehaaniline koormus oma töö ja templipaar tuleb asendada uuega.

Loomulikult vastab müntide valmistamise tipptehnoloogiale ka nende hind, mis, lisades väärismetalli maksumuse, ületab enamasti rahatükile vermitud tingliku nimiväärtuse. Muidugi on hind seda kõrgem, mida väiksem on mündi tiraazh. Paraku, võttes ühelt poolt arvesse asjahuviliste suhteliselt piiratud ringi, teisalt aga töö üsna kõrget omahinda, ei ole proof-tasemel müntide massiline tootmine Eesti vajadusteks otstarbekas.

Tulles tagasi emiteeritavate juubelirahade juurde - 500-kroonist kuldraha on valmistatud 3000 eksemplari, millest kodumaal kavatsetakse esialgu realiseerida 600. Kuid viimane number pole lõplik ja võib nõudluse suurenedes kasvada. Iseasi, kas seda nõudlust mündi 3000-kroonilist hinda arvestades nii palju ongi.

Taskukohasem on muretseda uusi hõbemünte, millest 10-krooniline hakkab maksma 150, 100-krooniline 400 krooni.

Neid rahasid on ka vastavalt rohkem vermitud. Münte saab omandada nii ühekaupa kui ka eraldi pakendis kolmese komplektina.