Lemmikloomade nahahaigused ja allergia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ARVO SOOMETS, AIN ERKMAAA, loomaarstid
Nahk on alati kaetud mitut liiki bakterite ja seentega ning inimene või loom elavad nendega tasakaalus.
Teatavate nahaprobleemide, muutuste ja vigastuste esinemisel võib muutuda naha rasu- ja niiskusesisaldus, happesus ja temperatuur, nahk muutub põletikele vastuvõtlikuks ja keha pinnal olevad bakterid saavad võimaluse tungida organismi. Bakteriaalsed nahahaigused jagunevad pindmisteks ja süvamisteks.
Pindmised nahahaigused lokaliseeruvad vaid pealisnahas, paranevad tavaliselt armi jätmata, kestavad lühikest aega ja mõjutavad harva organismi üldseisundit. Siia kuuluvad lööve, haudumine, märg nahapõletik, karvanääpsupõletik. Peamised tunnused on niisked ligased karvaalad, valulikkus, haavandid, korbad, ebameeldiv lõhn. Äge märg nahapõletik tabab rohkem pika ja tiheda karvaga tõuge. Nahavoldidermatiit aga kokkerspanjeleid (mokavolt), buldogeid, boksereid, sametkoeri, pekingi lossikoeri ja mopse. Karvanääpsupõletikku võib esineda iga tõugu koertel.
Süvamised nahapõletikud kahjustavad kõiki nahakihte, paranemisel tekib armkude, muutub organismi üldseisund ning haiguste kulg on tihti krooniline. Peamised tunnused on seotud looma üldseisundi muutustega: palavik, loidus, isutus ning valulikkus, punetus ja turse tabandunud piirkonnas.
Seenhaigused
Seenorganismide esilekutsutud haigusi nimetatakse mükoosideks. Eristatakse pindmist, süvamist ja süsteemset mükoosi. Meie koduloomadel parasiteeruvad seenorganismid elavad naha sarvkihis, karvades ja küünistes ning toituvad keratiinist.
Pindmisse mükoosi e dermatofütoosi haigestuvad kergemini noorloomad, sest nende immuunkaitse ei ole veel lõplikult välja arenenud ja ka karvakasv on kiirem, vanad loomad, kelle immuunkaitsevõime on nõrgenenud, ning haiged loomad. Sagedased on dermatofütoosid kassidel - sellest ka rahvasuus levinud nimetus kassihaigus. Enam ohustatud on pikakarvalised kassid, sest neil on raskem oma kasuka eest hoolitseda.
Siinjuures olgu märgitud, et kassihaiguse levitamises vaid kasse süüdistada on kasside suhtes ilmne ülekohus. Selle haiguse edasikandjaks võib olla kes iganes, ka inimene ise, mitte aga kodus vaguralt istuv toakass. Kass on haiguse õnnetu ohver, sest ta on sellele kõige vastuvõtlikum.
Pindmiste seenhaiguste kliinilised tunnused on karvavabad või murdunud karvadega laigud, eriti pea ja esikäppade piirkonnas, mis vastavalt tekitajale võivad olla ilma naha reaktsioonita või vastupidi: punetavad, kõõmased ja tugevasti kihelevad.
Hormonaalsed haigused
Nahka mõjustavad paljud hormoonid, näiteks kilpnäärme-, neerupealise koore, sugu- ja ka kasvuhormoonid. Sagedamini esinevad koerte hormonaalsed haigused on seotud kilpnäärme ala- ja neerupealiste koore ületalitlusega. Kassidel esineb nahamuutusi põhjustavaid hormonaalhaigusi harva.
Kliiniliste tunnustena esineb muuhulgas sümmeetrilist karvakadu eriti koonul, kaelal, tagakäppadel ja sabal. Nahk tundub külmana, karv on kuiv, habras ja langeb kergesti välja. Iseloomulik on kiheluse puudumine tabandunud aladel ning tavalisest õhem või paksem nahk. Haigestuvad peamiselt keskealised ja vanemad koerad.
Allergia
Allergia on kaasasündinud või eluajal omandatud kalduvus reageerida immuunkaitsega mingile kindlale ainele - allergeenile. Allergeen võib organismi sattuda toidu või sissehingatava õhuga, läbi naha või looteeas ema verega. Tavalised allergeenid loomade lähemas ümbruses on tolm, kõõm, hallitusseened, õietolm.
Allergilise reaktsiooni peamised sümptomid on kihelus ja naha punetus. Koer lakub tavaliselt käppi, nakitseb käpapadjandite vahesid ja kratsib näopiirkonda, eriti silmade ümbrust. Kassidel esineb peapiirkonnas tugev kihelus ja väikesed korbaga kaetud haavandid. Tuleb ette ka pidevat esi- ja tagakäppade ning kõhupiirkonna lakkumist, mille tagajärjeks on karvavabad laigud.
Panen loomaomanikele veel kord südamele, et eespool kirjeldatud sümptomite märkamisel oma looma juures ei tohi hakata uisapäisa tegutsema, vaid tuleb kohe pöörduda arsti poole ja mitte lasta haigusel süveneda.
Järgmises Kasus õpetame koeraomanikke oma lemmikuid pesema.
Probleemidest, mis jäid artiklis selgusetuks, võib kirjutada aadressil EE2400 Tartu, Jaama 56, Raatuse tn. loomakliinik (e-mail: farmax @kodu.ee) või helistada 27/ 441 322.