Kolmeteistkümnes kuu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
LINNAR PRIIMÄGI
Meile veebruari veerul taas saabunud jaanuaripakane tõi igatsusega meelde tolle jaanuaripäeva, kus päike möllas, nii et pritsis. Räästast tilkusid tilgad nagu heledad noodid sulavee vaiksesse vulinasse. Inimesed naeratasid üksteisele, hingates sisse kergendust ning ähmast lootust. Meie majavalvuri aknal peatas mu pilgu suur nartsiss. See oli lõpp. Talve kollane lõpp-punkt. Märtsi algamise märk...
Paljud mäletavad nartsissi naistepäevalillena, ajast, kus harvade lillede hankimine oli kollektiivne kangelastegu ning iga õie väärtus seisnes ka tema harulduses. Nartsiss jaanuaris. Jaanuaris... märts.
Samuil Marshaki muinasjutus «Kaksteist kuud» saadavad õel võõrasema ja tema tütar vaese võõrastütre jaanuaris metsa lumililli tooma. Külmetav tüdruk, korv käes, eksleb pimedates hangedes ning otsustab viimaks sinnasamasse surra. Siis aga märkab ta puude vahelt tulukest, ligineb sellele... ja näeb lõkke ümber istumas kahtteist kuud. Kuulda saanud võõraslapse murest, hakkas jaanuar, habemega ja puhmas kulmudega taat, naerma: ««Jaanuarikuus lumililli? Vaata, mis välja ei mõtle!»... Ja äkki üks kaheteistkümnest, kõige noorem, rõõmsa meelega, kasukas ühel õlal, tõusis püsti ja läks taadi juurde. «Veli Jaanuar, loovuta mulle tunniks ajaks oma koht.» Vanamees silus oma pikka habet ja ütles: «Mina ehk loovutaksingi, kuid Märts ei saa tulla enne Veebruari.» - «Olgu pealegi,» pomises teine taat - salkus juustega, sassis habemega, «loovuta pealegi, ei mina hakka vastu vaidlema!»»
Jaanuar ulatas saua Veebruarile, too aga Märtsile. «Märts naeratas ja laulis valjusti, heleda poisihäälega... Tütarlaps lõi isegi käsi kokku... Jalgade all on tal pehme kevadine maa. Ümberringi tilgub, voolab, vuliseb. Pungad okstel on pakatanud, ja juba vaatavad tumeda kesta alt välja esimesed rohelised lehekesed... Tütarlaps toibus ja jooksis tihnikusse lumililli korjama. Neid aga oli imepalju. Põõsaste all ja kivide all, mätaste peal ja mätaste all - igal pool, kuhu vaatad!»
Nõnda saabus jaanuaris tunniks ajaks märts.
* * *
Lillede võlu on nende ajalikkuses. Nende mööduvuses, mis iga kord uuendab rõõmu nendega taaskohtumisest. Nad on looduse kauneim kell, mis ring-ringilt mõõdab me aastate kaduvust. Ajanäitajana neid kingitaksegi tähtpäevadeks. Memento mori... Omal ajal ohverdati tallesid ja tuvisid, tänapäeval taimi. Lillede võlu on nende vääramatus ajas.
See aeg on vääratud. Imetletud nartsiss pärines lähimast lillekioskist, kus pealeselle pakuti veel raskeid roose Hollandist ja kirevaid gerberaid Iisraelist, uimastavalt lõhnavaid lokkispäiseid hüatsinte ning oma kauget kodu mälestavaid mimoose, tublisid tulpe, nõtkeid nelke ja lilli, mille nimes on võõramaa kummalised tähed...
Kaupluseletis kummuvad Kanada pirnid, eenduvad Ecuadori banaanid ja punavad Hispaania maasikad.
Saksa luuletajal Erich Kästneril on tsükkel aastaringist. Selle lõpetab luuletus «Kolmeteistkümnes kuu»:
Kuis näeks ta välja, soovida kui annaks?
Liigkuu... Mis ...embri nime ta siis kannaks?
Kel kaheteistkümnest on küll, on löödud mees.
Kuis välja näeks kuid kolmeteistkümnes?
Peaks kevad täitma õrnu õiekanne.
Jasmiinil, roosil oleks suvi uus.
Ning õunu nagu punakuldseid kanne
loeks sügis puus.
Ja kuused tuleks, lumised baretid
peas, välja halja kasemetsa alt
ning ostaks piibelehti turuletilt
nii odavalt.
Õitsev turumajandus ongi meile aastaajad korraga kohale toonud, kustutanud kauguse ja hajutanud aja. Me oleme võitnud kõige kättesaadavuse. Ja kaotanud... ühe muinasjutu.
Hüvasti, Kaksteist Kuud! Tere tulemast, igavene Kolmeteistkümnes...