Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
TIIA NIIDUVIIR,
TÜ botaanikaaia aedni
Dekoratiivne toataim diifenbahhia on nimetatud Viini botaanikaaia ülemaedniku J. F. Dieffenbachi (1796-1863) järgi.
Esimesed kultuuristatud liigid hakkasid levima Belgias möödunud sajandi keskpaigast.
Diifenbahhia pärineb Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistest ja lähistroopilistest metsadest. Neid on 30 liiki. Levinuim liik on tähniline diifenbahhia (D. maculata), millest on aretatud mitmeid sorte - Rudolph Roehrs, Camilla, Compacta. Diifenbahhia on vastupidav taim kodudes, bürooruumides, raamatukogudes, talveaedades.
Diifenbahhia kuulub võhaliste sugukonda nagu tuntud toataimed kalla, monstera, sõrgköis ja nõelköis. Nagu enamikul võhalistel, on ka diifenbahhia mahl mürgine ja võib põhjustada nahaärritust. Ajaloostki on teada mitmesuguseid andmeid diifenbahhia mürgisuse kohta. Soovitatav on hooldustöid (jagamised, lõikumised) teha töökinnastega. Väikesed lapsed ja koduloomad peaksid end diifenbahhiast hoidma mõõdukasse kaugusse.
Kasvukoht, hooldamine
Diifenbahhia kasvab hästi nii ahi- kui ka keskküttega ruumis. Talvisel kütteperioodil on eriti oluline õhuniiskus. Siis on soovitatav taime lehti aeg-ajalt pesta.
Diifenbahhia vajab talvel valgusküllast, suvel poolvarjulist kasvukohta. Kevadel tuleks arvestada, et liiga ere päike kõrvetab leheservi ja põhjustab lehtede kollasust.
Soojalembese toataimena ei talu diifenbahhia jahedat kasvukohta (temperatuuri alla 17 kraadi) ega tuuletõmbust.
Diifenbahhiat kastetakse leige veega rikkalikult kevadest sügiseni, talvel mõõdukalt. Kordki läbi kuivanud mullapall võib olla leheservade pruunistumise põhjuseks.
Kasvuajal väetatakse diifenbahhiat nagu enamikku toataimi üle kahe nädala 0,1-protsendilise täisväetise lahusega.
Kahjureid sellel taimel tavaliselt ei esine. Mõnikord harva võib diifenbahhiat kahjustada kilptäi. Õigeaegsel märkamisel aitab profülaktika rohelise seebi lahusega. Tõhus abi on varemgi Kasus soovitatud lillepotti surutavatest Flora putukatikkudest (vahendab AS Schetelig).
Paljundamine, ümberistutamine
Osa diifenbahhia sorte võib kasvada kuni 1,8 m kõrguseks. Aastatega langevad aga alumised lehed maha ja tüvi muutub paljaks. Taime noorendamiseks lõigatakse vars 10 cm kõrguselt mullapinnast maha. Diifenbahhia tipmisele osale saab juured alla kasvatada. Allesjäänud varreosale kasvavad uued võsud. Liig pikk allesjäänud tüvi lõigatakse 7-10 cm tükkideks, lõikekoht puistatakse üle puusöepuruga. Tüvetükk pannakse horisontaalselt (pungakoht ülespoole) liiva-freesturba segusse juurduma.
Sorte, mis annavad tütartaimi, paljundatakse ka jagamise teel.
Diifenbahhiat istutatakse ümber igal aastal kevaditi. Lillepott ei tohiks olla liiga suur. Sobiv muld segatakse lehemullast, freesturbast, kompostmullast ja liivast (2:2:2:1), kuhu lisatakse veel punase tellise puru, puukooretükikesi ja peenestatud lehtpuusütt.
Järgmine kord kirjutame mürdist.