Õpilaste ülekoormus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
JAAN MIKK,
pedagoogikaprofessor
Riigieksamite keskmine tulemus oli 58 protsenti võimalikust maksimumist.
Esimesel pilgul paistab see olema koolipoisi korralik kolm, sest kolme on võimalik panna, kui õpilane on omandanud 50-70 protsenti aine mahust. Tegelikult olid aga õpilaste tulemused väga erinevad, ulatudes mõnest punktist sajani.
Keskmine tulemus 58 protsenti tähendab, et suur osa õpilastest sai alla 50 punkti ja tavaliste hindamisreeglite kohaselt tulnuks neid hinnata ebarahuldavaga.
Nii näiteks sai matemaatika katselisel riigieksamil ebarahuldava hinde 40% õpilastest isegi siis, kui kolme alampiiriks seati 40 punkti. Enam-vähem samasugune oli olukord keemias ja bioloogias (vt tabelit). Võõrkeeltes olid tulemused veidi paremad.
Kokkuvõtlikult võib arvata: neljandik kuni kolmandik õpilastest poleks rahuldavat hinnet saanud, kui riigieksamitel oleks pandud hindeid. Õppetöö on neile õpilastele liiga raskeks osutunud.
25 aastat tagasi
Samasuguseid tulemusi saadi seitsmekümnendate aastate algul ulatuslikes vabariiklikes kontrolltöödes. Tulemused ei meeldinud haridusjuhtidele ja vabariiklike kontrolltööde korraldamine lõpetati. Tahaks loota, et me nüüd jaanalinnu kombel pead liiva alla ei peida, vaid asume kõrvaldama ülekoormuse põhjusi, sest selle tagajärjed on drastilised.
Aastakümned tagasi süüdistati õpilase edasijõudmatuses õpetajat. Sama motiiv kordub nüüd koolide jaotamises tugevateks ja nõrkadeks. Lihtsalt tuleneb siit soovitus sulgeda nõrgad koolid. Aga siis lähevad ju nende õpilased tugevatesse koolidesse, mille tase langeb!
Õpilaste erinevused ühes klassis on suuremad kui klasside või koolide erinevused. Siit järeldub, et õpilase eelteadmised, õpimotivatsioon, võimed jt omadused määravad õpitulemustest vähemalt sama palju kui õpetaja töö. Edasijõudmatuse kogu raskust õpetaja ja kooli peale veeretades me seda probleemi ei lahenda.
Õpilaste suurtest erinevustest õppetöös räägivad mitmete katsete andmed. Paul Keesi standardiseeritud võimekustestide põhjal on klassi tugevam kolmandik 2-3 aastat klassi keskmisest tasemest ees ja klassi nõrgem kolmandik sama palju taga.
Hasso Kukemelgi katses kulus nõrgematel õpilastel teksti äraõppimiseks kolmandiku võrra rohkem aega kui tugevatel õpilastel.
Madis Lepik on leidnud, et klassi tugevam kolmandik lahendab neli matemaatikaülesannet ajaga, mil nõrgem kolmandik vaid ühe ülesande lahendab.
Sobimatu õppekava
Sellisest erinevusest paistab selgelt, et riiklik õppekava on osale õpilastest jõukohane ja osale mitte. Ülaltoodud andmete kohaselt on õppekava üle jõu käiv praegu kolmandikule õpilastest. Liigne õpikoormus kahjustab nende õpilaste arengut ja on looderdamise kooliks, sest üle jõu käivaid nõudeid ei asuta täitma.
Kohusetundlikud õpilased püüavad täita ka liiga raskeid ülesandeid. Selle tulemuseks on pikem töönädal kui täiskasvanutel, rahuldavad või head hinded ja - rikutud tervis.
Koolis õppides arenevad paljudel õpilastel tervisehäired. Koolides on sagenenud närvisüsteemi häired, tasakaalutus, ebastabiilne käitumine jne.
Kas meiegi ei peaks inimese elus esikohale seadma tervise, nagu see arenenud riikides on kombeks? Ja teadmiste omandamise nihutama teisele või kolmandale kohale.
Paljud väheste õpieeldustega lapsed taipavad peagi, et nemad kõikide kooliülesannetega toime ei tule. Nad asuvad kritiseerima õpetajat ja halvustama koolisüsteemi. Tegelikult aga kannatavad nad kahtede ja koolist saadud negatiivsete hinnangute all tugevasti.
Nende enesehinnang langeb, nad ei näe endas väärtuslikke külgi, nad peavad ennast eluks sobimatuks ja kadumaläinud inimeseks. Sellise enesehinnangu puhul kaob soov kuhugi välja jõuda ja rahuldutakse hea äraolemisega.
Kool pole aga edasijõudmatule õpilasele hea äraolemise kohaks ja ta lahkub. See on üks põhjustest, miks meil on tuhandeid kooliealisi lapsi, kes koolis ei käi; miks levib narkomaania jne. Üle jõu käiv koolikoormus on ohtlik rahva tulevikule.
Vähendada kõikide õpilaste koolikoormust poleks õige, sest osa nendest saab õppetööga hakkama ja eesmärkide alandamine nende puhul võiks tähendada ärahellitamist.
Oluline on õpilaste koormus seada vastavusse nende õpivõimalustega, nii et igale õpilasele antud ülesanded sunniksid teda end arendavalt pingutama. Hariduspoliitiliselt tähendab see hariduse sisu suuremat diferentseeritust. Riiklik õppekava näeb ette kooli oma õppekava koostamise ja seda võimalust võiks kasutada, kui ka riigieksamitöid koostataks erinevatel tasemetel.
Erinevad õpikud
Hariduse sisu diferentseerimiseks tuleks koostada erineva mahu ja keerukusega õpikud ühe aine jaoks. Arenenud riikides on see tavaks.
Meil on juba paralleelõpikud, nüüd peaks sihiks seadma nende eritasemelisuse.
Olemasolevad õpikud on sageli liiga keerukad nõrgematele õpilastele.
Veerand sajandit tagasi tulid meie kooli teaduslikud ja rasked õpikud. Kui võrrelda tänapäeva õpikuid nendega, ilmneb, et laused on tänapäeva õpikuis lihtsamad ja mõnikord isegi liiga lühikesed.
Samas on aga õpikute teoreetilisus kasvanud ja kokku võttes pole nende keerukus veerand sajandi jooksul vähenenud. Loomulikult on sellest reeglist erandeid, kuid siiski me vajame rohkem õppekirjandust väiksemate õpieeldustega õpilastele.
Riigieksamid tõstavad meie hariduse taset, sest nad suunavad õpilasi, õpetajaid ja koolijuhte suurematele pingutustele. Koos sellega arenevad õpilaste kohusetunne, töökus, võimed jne. See on tore.
Ranged nõuded õppetöös traumeerivad aga osa õpilasi nii füüsiliselt kui vaimselt.
Nende nõuete alandamise võimalikkus ja vajalikkus saab selgeks, kui ka me meenutame kooli põhieesmärki: kasvatada inimest.
Inimest, kes peaks lugu iseendast ja teistest, kes oleks töökas ja abivalmis, kes hindaks ilu ja headust.
Kui vaja, siis tuleb nende eesmärkide nimel ohverdada teadmiste kõrge tase.