HEIKI SUURKASK
Ööl vastu eilset suri Kambodzha kunagine diktaator ja massimõrvar Pol Pot. Reaktsioonid sellele uudisele pole kuigi kaastundlikud.
Pol Poti surm lahendas ühe valuküsimuse Kambodzha rahuprotsessis, kuid ainult osaliselt. Mõni tund varem olid tema varasemad võitluskaaslased ilmutanud valmidust teda rahvusvahelisele kohtule välja anda, mõistmaks kohut tema ja tema juhitud süsteemi veriste tegude üle.
Pol Pot, juhtides Kambodzha kommunistide parteid Punased Khmerid, tõusis riigi etteotsa pärast kaheksa-aastast partisanisõda. Täna 23 aastat tagasi, 17. aprillil 1975. aastal, vallutas ta pealinna Phnom Penhi.
Kambodzha liitus toona sotsialismileeriga. Järgnenud kolme aastaga hukkus Pol Poti kommunistliku diktatuuri all ligi kaks miljonit inimest. Nad kas hukati, surid nälga või haigustesse, olles sunnitud orjatööle kommunismiideaalide teenistuses. Pol Poti valitsemisaega ilmestavad kõige paremini just pildid inimkoljude mägedest ja surmaväljadest.
1978. aasta lõpus alustas naaberriik Vietnam rünnakut Kambodzhale ja okupeeris selle paari nädalaga. Pol Poti juhitavad Punased Khmerid jätkasid partisanivõitlust ja tegelikult peavad seda tänase päevani.
Pol Pot ise viimasel ajal enam võitlust ei juhtinud. Väidetavalt oli ta endise kaasvõitleja Ta Moki käes vangis, täpsemini vist küll koduarestis. 1996. aastal levisid juba korra kuulujutud Pol Poti surmast, kuid tõeks said need alles nüüd.
Pol Poti sünniaasta kohta pole täit selgust, pakutakse aastat 1925 ja 1928. Pärit oli ta jõukast põllumeeste perekonnast ja sündides kandis nime Saloth Sar. Kommunistiks hakkas ta Pariisis raadioelektroonikat õppides ja viiekümnendatel sai temast Kambodzha kommunistide liider.
Tema partei võttis eeskujuks maoismi ja püüdis viia ellu oma arusaama agraarparadiisist. Paraku ilmnes see ideaal sunnitöö, totaalse vaesumise ja nälja kujul nagu suures eeskujus Hiinaski.
Küsimus kohtumõistmisest tema ja tema juhitud süsteemi üle tõusis tõsisemalt üles paraku alles viimastel nädalatel. Päev enne Pol Poti surma teatas Ta Mok nimelt valmidusest ta rahvusvahelisele kohtule välja anda.
Punased Khmerid on praegu täielikus segaduses. Möödunud aastast alates on nad olnud ülimalt killustatud, osa neist andis end vangi valitsusvägedele, osa on koalitsioonis prints Ranariddhi juhitavate kuninglike vägedega.
Punaste Khmeride kriisi põhjus pole siiski niivõrd liidri kadumine, kuivõrd pigem jätkuv rahuprotsess. Pikaajaline võitlus olematute ideaalide nimel on koormav ka neile.
Punased Khmerid on praegugi veretööde sümboliks, kuid rahu tahtes ei saa neist üle ega ümber. Praegu paistab liikumine olevat siiski palju lähemal lõplikule hääbumisele kui kunagi varem.