Karudele õigus

KARULA VANA

Õigussüsteemi, mis meil on, mis paneb paika nii rahuliku elu kui näitab ka kätte kakeluste lahendamise teed, on koostanud inimesed inimeste jaoks.

Ent see, et ta on antropotsentristlik, inimesekeskne, ei ole mitte alati nii olnud ega pea ka alatiseks nii jääma.

Varem on olnud jumalakeskne õigussüsteem. Ja paljud märgid siin maailmas näitavad, et õige pea võib kätte tulla aeg, kus elu saab elukeskseks.

Kas on neil karudel, kes Eestimaal elavad, mingeid õigusi? Ja kas neil peab neid olema? Ja kes peaksid nende eest seisma? Ja millised need õigused peaksid olema?

See, et vastutusvõimelised inimesed pole ainsad õiguse subjektid, on meie seadusesüsteemis juba ammu sees. Meil on laste õiguste kohta käivad seadused. Laps, kellele on ülekohut tehtud, võib kohtus kaitset leida. Tema eest seisab siis advokaat, tema eest võivad seista ta hooldajad.

Koopa lõhkuja kohtusse

Aga karu, kui talle on ülekohut tehtud? Kui ta on talvel üles aetud, või ta koobas ära lõhutud, või koguni haavlid kintsu lastud. Kas võib ta samamoodi kui väeti laps kohtust kaitset saada?

Praegu käib mitu seadust loomade ja looduse kohta. Ent neis pole suurt vahet suurel kivil ja põdral või kruusaaugul ja jänestel. Nad on kui üks looduse ressurss, mida ohjeldamatult raisata ei lubata. Nad on ka mõnel puhul (järelejäänud hobused näiteks, ja kanad) eraomandiks, kaunis täpselt nii nagu ori Vanas Roomas.

Jahiseadus ja kalandusseadus on põhimõtteliselt sama tüüpi kui maapõuevarade seadus. Loomad ei ole subjektid.

Natuke erinev on asi siiski loomade piinamist keelava seadusega. See näitab, et vahel võetakse looma kui elusat. Ometi on loom alati subjekt, mitte ainult vahel.

Karud elavad Eestis vähemalt sama kaua, aga võibolla et kauemgi kui eestlased. Nad on niisama põlisrahvas. Carl Linné tegi juba kakssada aastat tagasi kindlaks, et Ursus ja Homo kuuluvad ühte klassi (Mammalia). Karudel pole küll oma riiki, kuid neil on oma liik, pole oma rahvust, kuid on asurkond.

Metsvintide riik

Riik on paigas ikka maa järgi. Ja selle järgi, kellel siin kodu on. Pole õiglane see, et kõik peavad tantsima ühe liigi pilli järgi, kes pealegi pole kõige arvukam (näiteks metsvinte, kes Eestis pesitsevad, on rohkem kui Homosid),ega ka mitte esimene (näiteks rebased olid enne).

Ikkagi ülejäänud 30 000 liigiga tuleks ka arvestada, ja niisuguse otsustamise korra, demokraatliku muidugi, peame leidma, mis nende huvidega ka arvestaks. See ei ole ju mingi demokraatia, mis siin praegu kehtib, kui enamik hingi pole üldse arveski mitte.

On loomulik, et elusolendiliikide õigustel ühel maal tehakse vahet selle järgi, kui kaua nad on sel maal elanud. Neil, kes on tulnud viimaseil aastakümneil - introdutsendid, umbrohud - ei pea olema seda õigust ja kaitset kui neil, kelle kodu on see maa aastatuhandeid.

Looduskaitses on see põhimõte tuntud ja rakendatud, meil pole ühtki selle sajandi tulnukat kaitse all. Ikka vaid indigeensed liigid nagu mujalgi ilmas.

Näeme sedagi (ja see tuleb juba inimeste kohta kirjutatud seadustestki välja), et mitte kellegi eluiga pole õiguslike vaidluste korral tähtis - elu loetakse kestvaks, ja nii on see ka loomulik, ikka põlvest põlve.

Niisiis vaja on seadust, mis ütleb, et iga loom, lind, putukas ja muu elusolend, kes elab siin maal ja on enne elanud, peab võima siin vabalt õhku hingata, vett juua, oma toitu süüa ja järeltulijaid ehk oma liigi lapsi ilmale tuua, ka neid kaitsta ja üles kasvatada.

Ja kui tema õigusi rikutakse, tema vett solgitakse või sööki mürgitatakse, temalt lapsi ära võetakse või kodust ära aetakse, mahatapmisest ja piinamisest või tagaajamisest kõnelemata, siis võib ta selle maa kohtutest kaitset saada oma õiguste rikkujate vastu.

Ja kuna ta ise riigikeeles kõnelda ei mõista, siis võib ta eest hoolekandja või advokaat seista.

Siis on Eesti vaba riik, kui karumõmm saab siin õiguse elada.

Tagasi üles