Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ESTA TATRIK
Umbkaudu aasta tagasi kutsusin üht näitlejat osalema ühes trükireklaamis. Ta mõtles järele ja keeldus, tuues äraütlemise põhjuseks asjaolu, et ei taha ennast ja oma nägu mingi kindla kaubaartikliga seostada. Ei või iial teada, mis inimestele meelde jääb. Kas nad kannavad näitleja lavarollid ja -imidzhi üle reklaamile või läheb vastupidi. Et kas pärast reklaamis osalemist näitlejat laval nähes tunneb vaataja temas ära näitleja või mõtleb ta: ah näed, see on see limonaadi/telefoni/jalgratta-mees.
Teoreetiliselt oli näitleja hirm kahtlemata õigustatud. «/---/Liitudes ja sarnastudes vahetavad kaup ja isik oma maineid. Niisugune lähenemine võib lõpuks viia imidzhite kokkusulamiseni, teatava isiku samastumiseni teatava kaubaga. /---/Isik muutub anonüümseks, õigemini: võtab enda külge kauba nime» (Linnar Priimägi, «Reklaamikunst»). Iseasi, kas see Eesti reklaamikeskkonnas, kus samad näod ja hääled reklaamivad eri- ja samaaegselt erinevaid kaupu, üldse toimib.
Kodu-Anttila ei kasuta tegelikult näitlejat, vaid rolli. Põhimõtteliselt on ükskõik, kes on parasjagu Pantalone kesta sees. Lavakuju on loodud ja elab nüüd oma iseseisvat elu. Tuleb välja, et «Kolm apelsini» oli kõigest Pantalone lapsepõli, kus kujunes välja tema isiksus (loe: kasutatav imidzh).
Ei neil, kellele see reklaam meeldib, ega neil, kellele ei meeldi, ole põhjust tänada või süüdistada selles Elmo Nüganeni. Tellimiskataloogi rohelise pintsaku vastu suruv Pantalone on ammu lahutunud oma kehastajast, ta on isetoimiv ja koguni üllatavalt tugev sümboltegelane nagu Miki-Hiir või shvejk. Toodet müüb kehastus, mitte see, kellele keha kuulub.
Pigem võiks kõik minna vastupidi. Kataloogile jääb külge Pantalone imidzh, see võtab enda külge Pantalone nime. «Aga see pole tähtis, mis mu nimi on.» Tõesti, kõik niikuinii teavad.