Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
HELJU VALS
Samal teemal, mille on eespool valinud Ilmari Karro - nõukogudejärgne eesti keel -, kirjutab keeleteadlane, kirjanik dr Aarand Roos pikemalt selle aasta esimeses välis-Eesti «Rahvuslikus Kontaktis».
«Okaspuuõisik teostab kukkumist» on Aarand Roosi pealkiri. Sellega viitab ta üha levivale substantiveerimise tõvele. Kantseleikeelne okaspuuõisik ei teosta kukkumist puujäätmest kaugele on armsas maakeeles käbi ei kuku kännust kaugele.
Perestroika pärand
Dr Roos jätkab: nõukogudeaegne eesti keel on juurtega sügavalt pool sajandit kestnud okupatsiooniaja mullas vene- ja nõukogudepäraste keelendite poolest, kuna aga ohtrad inglise ja soomepärasused said alguse millalgi glasnostis-perestroikas.
«Varsti võib eesti keelt hakata ahistama samuti agressiivne europoliitika Brüsselist. Näiteks inglise kompuutrikeeles on eesti keelele omased diakriitilised märgid õ, ä, ö, ü juba mõnda aega ohustatud - ja mis «õigusega» on eestlastel üldse oma õ, kui see puudub Euroopa Liidu kõigil liikmesriikidel?»
Tüliõun maa
Riigi asemel maa - selle võttega püüti nõukogude ajal summutada eestlaste iseolemispüüdu. Tsaariajal räägiti Eestimaast, iseseisvusajal Eestist või Eesti Vabariigist, aga nõukogude ajal võeti uuesti kasutusele nimi Eestimaa, mis pagulaste silmis sümboliseeris allaandmist, allaheitlikkust kontseptsioonile, et Eesti ei olegi riik, vaid pelgalt provints nagu Sudeedimaa või Gröönimaa. Sõna maa topiti ka teiste riiginimede otsa (Leedumaa, Taanimaa jne) ja see tarbetus kestab tänini.
Ei saa pidada vene aega lõppenuks, kui kodueestlased ikka veel pruugivad sihukesi stampsõnu: bagazhnik, pakaa, broneerima, davai, glavlit, maika, nahaalne, natshalnik, propusk, sakuska.
Veel üks tähelepanek. Väliseestlane teeb rääkides tihti väikese pausi enne ja pärast võõrsõna, otsekui ääristades seda jutumärkidega, või trükitakse sõna kaldkirjas. Kuhu on kaldkiri kadunud kodumaa ajakirjanduses?
Tänava pealetung
Lõpetuseks ütleb Aarand Roos: «Ehkki keele kujunemisel on selle kasutajatel, rahval, alati «viimane sõna», leidub selle suhtlemisvahendi korrastamiseks igas riigis mitmesuguseid instantse, mille tugevus suuresti erineb.
Eestis on traditsiooniliselt prevaleerinud ülaltalla suunatud komando, vähemalt viimased sada aastat. Nüüd näib, et välismaalt tulevate impulsside jaoks on meie keeleuksed pärani valla ja ametlikult reguleeriv jõud mõjub praegu halvatuna.» Suund on alt üles: nagu tänaval räägitakse, nii ka lehtedes kirjutatakse.