Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MADIS HINT, Moskva
Vene välispoliitiline eliit näeb oma riiki üsna mustades värvides ja rõhutab, et tuumarelv on Moskva viimane tõsine argument oma huvide kaitsmisel maailmas.
Välis- ja Kaitsepoliitika Nõukogu on Moskvas üks mõjukamaid valitsusväliseid organisatsioone. Võib isegi küsida, kas see eliitne ajutrust seisabki valitsusest selgelt väljaspool - näiteks nõukogu hiljutistele teesidele «Venemaa 21. sajandi strateegiast» on teiste seas alla kirjutanud Riigiduuma kaitsekomitee esimees Arbatov, asekaitseminister Mihhailov, Riigiduuma esimene aseesimees Rõzkov, Vene Töösturite Liidu esimees Volski, Samaara kuberner Ajatskov ja Tshuvassi president Fjodorov.
Dokument valmis presidendi nõuniku Sergei Karaganovi juhtimisel ning väidetavalt ka välisminister Jevgeni Primakovi ning julgeolekunõukogu esimehe Andrei Kokoshini nõuandval osalusel.
Kõige silmatorkavamate motiividena võib pikast dokumendist esile tuua tänase Venemaa suurt õnnetust ja häda: majanduslik ja sisepoliitiline stagnatsioon. «Ohtlik oleks ülehinnata Venemaa potentsiaali ja võimalusi. 10 aasta pärast annab Venemaa parimal juhul 2% maailma koguproduktist, langedes ilmselt mahajäänud arenguga riikide sekka,» kirjutab Vene poliitkaeliit oma ettekandes.
Siseriiklik separatism
Näidismureks on mõistagi Tshetsheenia. Probleemid selle mässulise provintsiga jäävad Venemaad saatma aastakümneteks. Samas kardavad analüütikud katku levimist.
Viiteid ebatervetele meeleoludele Siberis võib aga ilmselt pidada ettevaatlikult sõnastatud kartuseks, et Aleksandr Lebedi taolised tugevad regioonijuhid võivad majanduskriisi süvenedes hakata keskvõimule omal moel hambaid näitama.
Seoses separatismitondiga soovitavad autorid heita kõrvale vananenud põhimõtte, et igal rahval on enesemääramisõigus, vajaduse korral pakkudes mässulistele laia autonoomiat või vajaduse korral mõõduka sõjalise jõu kasutamist.
«Intellektuaalselt provintsistudes jääb Venemaa mainimisväärselt maha ülemaailmsest infoprotsessist,» väidavad autorid. Teisest küljest tunnistatakse, et massiteabe osatähtsus ühiskonna mõjutamisel siiski suureneb, infovood aga internatsionaliseeruvad, muutudes aina raskemini riigi poolt kontrollitavaks. Riik kui institutsioon nõrgeneb. Riigivõimu tugevdamine jääb üheks Vene ühiskonna peamiseks ülesandeks.
Seega tunnistavad Vene poliitilised intelligendid, et riik on infoühiskonna sissetungil peatu. Samas on raske aru saada, kas taotletakse kiiret avanemist või jätkuvat riiklikku kontrolli, mis praegu segab kommunikatsioonide vallas kõike, alates mobiiltelefonide toomisest üle riigipiiri ning lõpetades välisinvesteeringutega sidevõrkudesse.
Välispoliitika mahajäämus
Koordineerivad struktuurid on nõrgad, strateegiliste otsuste langetamine raskendatud. Vene välispoliitika on jäänud maha maa majanduslikest huvidest ning nende huvide põhilistest kandjatest - suurkorporatsioonidest ja pankadest. Väliskaubanduse struktuurne vildakus tõukab riiki kriisi suunas. Sõltuvus välismaailmast on järsult suurenenud. Venemaa üldist välispoliitilist imidzhit ning välisministeeriumi tööd selle parandamisel hindavad ettekande autorid väga madalaks.
Lisaks sellistele üldkriitilistele väidetele, mainitakse konkreetselt näiteks vahepealset tulutut, kuid kalliks läinud kampaaniat NATO laienemise vastu. Nõukogude mõjusfääri eemaldumisel paljudest arenguriikidest täheldatakse rahvusvahelise terrorismi kasvu, mis narko- ja salarelvaäri kaudu suuresti kahjustab just nimelt Venemaad. SRÜs aga kardetakse kultuuriliste ja poliitiliste erinevuste suurenemist ning Vene-vastaste poolvarjatud survegruppide tugevnemist ühenduse sees.
SRÜ on üheks vähestest teemadest, milles poliitikaeksperdid pakuvad välja konkreetset vasturünnaku kava. See on üsna jõhker: tugevdada Vene finants- ja tööstusgruppide mõju ning vahetada naaberriikide energiavõlad nende riikide strateegilise omandi vastu.
Väljakukkumine turult
«Vene majandus on tööstuslikult ümber orienteerunud tooraineliseks,» kirjutavad eksperdid, lisades, et see mõistagi suurendab tehnoloogilist mahajäämust. Leitakse, et käest on libisemas viimanegi tulus majandusharu: keskmise pikkusega perspektiivis on (võrreldes tööstusega) isegi suuremaks ohuks Venemaa väljatõrjumine tema traditsioonilistelt tooraine-, sealhulgas energiaturgudelt.
Kuigi nõukogu analüüsi lõpus tuletatakse võltsentusiasmiga üldsõnaliselt meelde ka Venemaa potentsiaali, näitab praegune välisinvestorite jahedus, et isegi kuulsal naftamajandusel pole keskmises perspektiivis midagi helget oodata. Seega on isegi õnn muutumas õnnetuseks, kuna loodusvarade ammutamisse tuleb ka madala müügikonjunktuuri ajal suuri summasid matta.
Tuumarelv on trump
Autorid kirjutavad, et tunnistades tuumarelva teatud ohtlikkust ja ebainimlikku iseloomu, peame me üleskutseid täielikuks tuumadesarmeerimiseks omamoodi reaktsiooniliseks romantismiks. Tuumarelv on stabiliseeriv faktor praegusel rahvusvaheliste suhete kardinaalse muutumise pikal epohhil ja välispoliitilise strateegia tõhustamine ei pea tähendama loobumist tuumaargumendist, eriti Venemaa olukorras.
Venemaa peab jätkama viitamist tuumarelvale poliitiliste ja majanduslike eesmärkide saavutamisel. Tagamaks psühholoogilist ja poliitilist toetust Vene ärile on parem esineda esmajärgulise tuumariigina. Ja lõpuks: ilma tuumarelvata ei saa Venemaa pretendeerida autoriteedile ei suurriikide ega rahvusvaheliste institutsioonide seas. Et seda tagada, on vaja ka moderniseerida strateegilist tuumapotentsiaali.
Võib ka meelde tuletada, et selliste järelduste autoreid peetakse Venemaal väga intelligentseks, suhteliselt demokraatlikuks ning valitsusele väga lähedal seisvaks eliitseltskonnaks.