JUHAN MAIDLO

Anton Raadik, keda pool sajandit tagasi peeti potentsiaalseks kandidaadiks elukutseliste poksijate maailmameistritiitlile, elab praegu Chicago hooldekodus.

1939. aastal võitis 22-aastane Raikkülast pärit Anton Raadik Euroopa poksimeistri tiitli keskkaalus (kuni 73 kg). Eesti meistriks jõudis ta enne maailmasõda tulla neli korda (ka poolraskekaalus), Baltikumi meistriks kolm korda. 1940. aastal võttis Raadik osa ka NSV Liidu meistrivõistlustest ja pääses poolfinaali. Sõja-aastail võistles Raadik Eestis vaid kolm korda, enamat ei võimaldanud võrdsete partnerite puudumine. 130st matshist oli ta võitnud 118, neist 87 nokaudiga.

1943. aastal Soome, seejärel Rootsi ja Ameerika poksijuhtide kutsel USAsse elama asunud Anton Raadik kerkis profipoksijana kiiresti oma kaalukategooria tippmeeste hulka, maailmameistrivöö kandidaadiks. 59st matshist profileeris võitis ta 35. Oma viimase võistluse pidas Raadik 1952. aastal, aga ei pöördunud seejärel tagasi pere juurde Rootsi, vaid jäi elama Chicagosse.

Aastaiks 1956-1993 oli Raadik oma lähedaste jaoks teadmata kadunud, tema käekäigu kohta puudusid tõepärased andmed isegi USA eestlaskonnal. Alles mõni aasta tagasi selgus, et Eesti kõigi aegade edukamaid poksijaid on elus, aga mitte terve, ja veedab vanaduspäevi ühes Chicago hooldekodus.

Mis juhtus...

Eesti profipoksija keerukast elusaatusest ilmus möödunud aastal dokumentaalraamat «Mis juhtus Anton Raadikuga?» (autorid Jaan Sepp ja Juhan Maidlo - toim.) Hiljuti naasis siinkirjutaja USAst, kauaoodatud kohtumiselt 37 aastat kadunud mehega.

Anton Raadiku võttis eelmisest sügisest oma hoole alla 77-aastane noorusliku olemisega Chicago-eestlane Helmut Paling. Temalt pärines ka info, et Raadikule tehti aprillis operatsioon, mille järel ekspoksija tervis polnud eriti kiita. See ja varemkuuldu tegid murelikuks - millises seisundis ma 81-aastase mehe leian. Tunnistan ausalt, valmistusin kohtuma väga haige, tavamaailmast väljalülitunud vanainimesega, kellega kontakteeruda võib-olla ei õnnestugi.

Õnneks ei vastanud ettekujutus tõele.

See oli nii ammu!

Hooldekodu oli esinduslik nii väljast kui seest. Sisenesime tuppa 116. Raadik istus oma sängi kõrval puust ratastoolil, puhtalt riides, raseeritud. Märkasin tema näojoontes sarnasust noore Raadikuga, silma hakkasid staazhika poksija tundemärgid - armid otsaesisel, kulmudel, põsenukkidel.

Tutvustasime ennast - minuga olid Eestist kaasas Anton Raadiku parima noorpõlvesõbra Endel Mettase poeg Matti Mettas ja Ameerika-sõitu rahastada aidanud firma Aumek Plast tegevdirektor Atso Matsalu. Anton vastas tervitusele mitte väeti vanakese, vaid tugeva käesurvega. Matti Mettas näitas koduküla pilte ja jagas selgitusi. Antoni nägu elavnes, aeg-ajalt ilmus sinna naeratus, ta tundis lähedased inimesed ära. Ta üritas midagi sosinal öelda, kuid esialgu me tema sõnadest aru ei saanud.

Tuletasin Antonile meelde tema poksijatee algusaastaid, treener Nigul Maatsood, Nikolai Stepulovit, Evald Seeperet, Martin Linnamäge ja teisi. Näoilmest lugesin, et mu jutt jõudis temani. Kuulsin Antonit vaiksel häälel, segamini inglise ja eesti keeles, ütlemas: «See oli ju nii ammu...»

Anton Raadiku mõistus töötas, ent ta ei saanud ennast väljendada nii, nagu me lootsime. Me ei esitanud Antonile küsimusi, ehkki oleks võinud. Tegin juttu Dublinist, kus Raadik Euroopa meistriks krooniti, Kuldkinda turneest Ameerikas... Antoni nägu lõi naeru täis - kuidas saab niisuguseid asju unustada! Ta huuled liikusid, meie kõrvu jõudsid sõnad: «Tean... Mäletan... See oli ju nii ammu...»

Käed ei värise

Teist korda läksime Anton Raadikut vaatama ärasõidueelsel päeval. Leidsime ta söögisaalist. Anton tundis meid ära ega varjanud rõõmu.

Vestlesime Antoniga tema poksijaminevikust, lähedastest inimestest, sirvisime juba tuttavat raamatut. Tähelepanelikult uuris ta pilte, laskis pilgu üle tekstiridade, sosistas vaevukuuldavalt: «Mäletan, mäletan...»

Võtsin raamatu tiitellehele autogrammi, ütlesin, et Eesti Spordimuuseumi jaoks. Ta käsi ei värisenud.

Kui sättisime äraminekule, muutus Anton kurvaks. Kui ma viimasena toast lahkudes, juba ukse vahel seistes, pöidla tõstsin ja hüüdsin «Rats, ole tugev kui Lurich!», tõstis ka Anton naeratades pöidla.

Mõni päev tagasi sain Rootsist Jaan Sepalt kirja. Helmut Paling oli talle helistanud ja rääkinud: pärast Maidlo ja tema sõprade Chicagost lahkumist kärutas Anton Raadik ennast hooldekodu pealifti ukse ette ja nõudis: «Ma tahan ka siit ära minna!»

Rootsis elav Anton Raadiku poeg Kare Raadik (53) on Eesti spordijuhte palunud, et kui tema isa siit ilmast lahkub ja põrm tuhastatakse, siis lubatagu urn tuua sünnimaale ja matta Tallinna Metsakalmistule. Talle on nõusolekust teatatud.

    Tagasi üles