Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MADIS MIKKO, Brüssel
Mida pakub suvitajale Reinimaa - nii tsiviliseeritud ajalugu kui ka ontlikku metsikust.
Ühel südasuvisel laupäeval arutasid kaks härrasmeest Saksamaa riiklikus raadiokanalis, miks saksa lapsed, tihti koos vanematega, armastavad rannaliivale losse ehitada. Ja miks hollandlased ja taanlased neid lõhuvad.
Härrased leidsid, et sakslaste puhul on võibolla tegu sissejuurdunud jõudemonstratsiooni ja ekspansioonitraditsiooniga. Teiste puhul aga juba emapiimaga külge jäänud võitlemisega selle vastu.
Saates osalejad arvasid veel, et Saksamaa on ainus riik Euroopas, kus lastele mängimiseks liivakaste meisterdatakse. Seega teistele tundmatu liivakasti-traditsioon jätkub ka koduhoovist eemal, arvasid väitlejad. Vestluse käigus ei jõutud selgusele, kui kindluse ehitamine iseenesest on selgeks sõnumiks «ära tule», siis rannaliivale meisterdatud lossidele on jäätud tihtipeale ka mingi sõnum. See aga viitab soovile suhelda.
Ajaloolised lossid
Sakslaste ajaloolist indu päris-losse ja -kindlusi püstitada saab hinnata, kui Saksamaal viibides leiaksite päeva Reini jõe orus ringi vaadata. Org on muidugi piisavalt suhteline mõiste. Reini paremkaldal algavad mäed umbes Frankfurdi kandis. Lopsaka segametsaga kaetud kõrgendikud jätkuvad kuni Wiesbadenini. Pisut üle 270 kilomeetri. Reini vasakkaldal Bonnist Oppenheimi - 240 kilomeetrit.
Põhimõtteliselt võib mööda mäenõlvu kuni Shveitsini matkata. Jalgsi astudes on rännaku pikkus 350 kilomeetrit. Iseenesest mõistetavalt võib kogu maa ka mingi liiklusvahendiga läbida. Reini jõe orgu ümbritsevates metsades leiduvad matkatrassid on aga saksaliku täpsusega märgistatud kõigi nelja ilmakaare suunas. Rhenhöhenweg - tähisega «R» - juhib teid läbi Saksamaa ajaloo. Alates vanadest roomlastest ja lõpetades Teise maailmasõja ning tänapäevaga.
Kölni praegune aedlinn Deudz kannab vana germaani hõimu nime, mille järgi Rooma impeeriumi sõjardid ka oma ühe põhjapoolseima kindluse nimetasid.
Paarkümmend kilomeetrit lõuna pool asub Limes. Ladina keeles tähendab see piiri. Piisab pilgust Rooma impeeriumi kaardile meie aastatuhande algusest, kui võib veenduda, et roomlased muretsesid õige tõsiselt oma idapiiri pidavuse pärast.
Limesist kuni Doonauni ehitatud üle 200-kilomeetrist kindlusvalli võib pidada Hiina müüri Euroopas asunud vennakeseks. Täna on Limesis renoveeritud esimene müüritorn sellest hiigelrajatisest, mis pidas idast pealetungivaid horde kinni peaaegu 200 aastat.
Reini jõe oru heroiseerimine algas aga möödunud sajandil Saksa romantikute poolt. Kogu orgu ääristavad mäenõlvad on täis pikitud keskaegsete varemete asemele 19. sajandil ehitatud stiliseeritud kindlusi ja jahilosse. «Miks varemetele,» küsin oma saksa teekaaslaselt. «Prantslased olid selleks ajaks kõik lammutada jõudnud,» kõlab vastus.
Kui kellelgi jääb mahti Saksamaa kiirteedel kihutamise kõrval põigata ka hämaratele metsateedele Reini kaldapealsetel, siis tõepoolest võib tekkida tunne, et nüüd kohe võib kohtuda lohet naelutava nibelungiga.
Ontlik metsikus
Bonni eeslinnas Bad Godesbergis võib ka Eesti suursaadik oma koduresidentsist imetleda Reini vasakkaldal asuvate Drachenfelsi lossivaremete hambulist reljeefi. Samas on Reini jõe orus 12. sajandist tänaseni püsinud oma esialgsel kujul kõigest üks - Marksburgi kindlus.
Sealtkandi metsades ringi marssides võib üksiti unustada, et asud riigis, kus elab 80 miljonit inimest. Teisalt pole teerajad küll asfalteeritud, aga korralikult märgistatud trassid teevad metsiku eemalolemise siiski võimatuks. Ja ega kohalik rahvas seda väga vist ihaldagi. Igast vähegi ontlikust turismifirmast võib muretseda matkaradade kaardi, kus isegi kellaajaliselt on märgitud, kui palju teil kulub ühe või teise marsruudi läbimiseks.
Hunnitu oli olukord, kus meie sakslastest matkakaaslased pakkusid kehakinnituseks taani retsepti järgi iseküpsetatud leiba koos kodus valmistatud pardimaksa võidega. Samas keeldusid nad sealsamas lagendiku servas kasvavaid metsikuid vaarikaid proovimast. «Metsloomad võivad ju levitada igasuguseid haigusi,» kinnitasid nad ühest suust. Imelik oli kuulda, et kõrvuti marutaudis rebastega süüdistati ka põtru kui ebausaldatavaid lojuseid.
Nii kui vähegi metsast välja jõuda, haarab pilk viinamarjaistandusi. Saksaliku täpsusega millimeetri pealt lõigatud. Et siinne kliima soodustab rieslingu sorti, siis õilmitseb vastavalt valge veini elunorm.
Boppardi viinamarjaistandusi märgitakse ajalooürikutes juba 643. aastast. Kuni 18. sajandi lõpuni tegelesid veinivalmistamisega maavaldajad kloostrid. Alles Napoleon jagas sealsed viinaväljad eraomanikele.
Pärast paaritunnist jalgsimatka pole midagi paremat, kui põigata sisse Reini oru väikelinna, et külastada istanduse omanikku, kes söögi kõrvale kindlasti ka veini pakub. Võibolla seda sama «selget, pisut hapukat ja päikeselõhnalist reinveini», mida Jaan Kross laseb Balthasar Russowil Tallinna raeapteekriga paarsada aastat varem nippida.
Üks on aga kindel - suurepärast keelekastet saab kaasa osta kas üksikute pudelite, kastide või vaatide kaupa. Nii nagu maitsehuvi või rahakott lubab. Poehinnast on otse veinitootjalt ostetud veinid oma kaks korda odavamad.
Brezhnevi jälg
Kui aga Saksamaa väikelinnad liiga umbsed tunduvad, võib Reini jõe oru tuuri lõpetada Bonni lähedal Petersbergi lossi restoranis. 1914. aastal ehitatud hoonete kobar meenutab ehk pisut Toompea lossigi.
Aastatel 1946-1961 liitlasvägede peakorteriks olnud ehitist haldab Saksamaa valitsus ja osaliselt erakapital. Seal on teiste kõrgete külaliste hulgas riigivisiidi ajal peatunud nii Lennart Meri kui ka pulmi pidanud vormel-1 maailmameister Michael Schumacher.
Oma jälje lossi juurde viivat, ussina looklevat teed palistavatele tammedele jättis Leonid Brezhnev, kui ta Saksa valitsuselt kingituseks saadud Mercedese kohe ka ühel käänakul puusse rammis.
Mis aga liivakastimängu puutub, siis sakslased pole ju sugugi üksi. Küllap Eesti on ka selle kombe Saksamaalt külge saanud. Erinevus on ehk selles, kes rannal lõhkumas käivad. Küll on aga liivakühvel kindlasti parem argument kui sõduri sapöörilabidas.