Miks ebaõnnestus liitlaste jaht Adolf Hitlerile?

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

JAANUS ÕUNPUU

ajalehe The Sunday Times põhjal

Teise maailmasõja edenedes hakkas Suurbritannia ette valmistama Saksamaa Führeri Hitleri füüsilist hävitamist. Operatsiooni ebaõnnestumise põhjustele heidab valgust briti ajaloolase Denis Rigdeni uurimus.

1941. aasta sügisel asus rühm Poola vastupanuliikumise võitlejaid teele Poola lõunaosas paiknenud Freidorf-Schwarzwasseri raudteeliini suunas. Bahnpolizei (raudteepolitsei), kes teed valvas, polnud sel sõja algperioodil kuigi ärgas. Need vintpüsside ja käsigranaatidega relvastatud mehed hoidusid enamasti signaalputkade soojuse ligi.

Poola sabotöörid, kes olid jaotatud kaheteistkümneliikmelistesse rühmadesse (kuus lõhkeainepaigaldajat, viis valvepidajat, üks sidemees), olid juba mõnda aega häirinud Saksamaa idarinde varustamist. Suurbritannia organisatsioon SOE (Special Operations Executive) oli neile korraldanud väljaõppe ning saatis õhu kaudu varustust. Kuid sel oli veel teinegi eesmärk. Märklauaks oli ka Führerzug, Hitleri isiklik rong. Vastavalt SOE toimikutele, mida hoiti üle viiekümne aasta salajas, õnnestus poolakatel 20-30 minutit enne seda, kui rong pidi mööduma, liinile paigaldada mitu kilo lõhkeainet.

Toimikutest ei selgu SOE täpne osa selles operatsioonis, kuid oli selge, et otsus Hitler tappa oli langetatud kõige kõrgemal tasemel. SOE ülema Colin Gubbinsi 1944. aastal kirjutatud kirjas seisab, et «1941. aastal kavandas SOE Hitleri kõrvaldamist, mis pälvis kõigi osakondade heakskiidu». Toimikud, mida tuntakse Hitleri tapmise plaanide koodnimetuse järgi Foxley dokumentidena, ei ütle, mis kava see täpselt oli, aga kui rääkida poolakate sabotaazhkatsest, siis see oleks peaaegu õnnestunud.

Tol ööl tegi Hitleri rong teadmata põhjustel plaanivälise peatuse. Ette lasti teine rong, mis sattus lõhkelaengule. Vastavalt toimikutele tappis plahvatus 430 sakslast ning liini puhastamiseks kulus kaks päeva. Nagu mitmel teiselgi korral, pääses Hitler üle noatera. Ent SOE ei vandunud alla.

Mõrvaplaani sepitsejad

Londonis Baker Streetil, SOE peakorteris jätkas väike, kuid tähelepanuväärne grupp mehi natside diktaatori tapmise kavandamist. Gubbins oli selles ülisalajases missioonis tähtis tegelane. Tal olid kõik SOE ohvitserile vajalikud omadused. Ta oli lühikest kasvu sitke shotlane, innustav juht, kes valdas vabalt mitut keelt, ja spetsialist irregulaarvägede alal.

1940. aasta novembris liitus Gubbins SOEga ja teenis seal kogu sõja aja, tõustes organisatsiooni juhiks ja Hitleri tapmise plaanide eestvedajaks. Lõpuks sai temast kindralmajor söör Colin Gubbins, kes võttis vastu auavaldusi Ühendriikidest, Prantsusmaalt, Belgiast, Poolast ja Taanist.

Teine juhtiv tegelane oli kolonelleitnant Ronald Thornley, kellest hiljem sai SOE Saksamaa osakonna (endine Section X) ülema asetäitja. 1948. aastal pälvis ta Ameerika Pronkstähe, Vabaduse medali Pronkspalmiga. Saksamaa osakonda juhtis sõja ajal kindralmajor Gerald Templer, tulevane Briti kindralstaabi ülem, kelle tõi SOEsse tema vana sõber Gubbins.

Ootamatu muutus

Ometi tuli neil Hitleri tapmise plaanid teiste asjaolude tõttu kõrvale panna. Sakslased liikusid edasi läbi Euroopa ja SOE tegutses, nagu Gubbinsi kirjast nähtub, «väga ad hoc».

Olukord muutus 1944. aasta 20. juunil, kui SOE peakorter sai Alzhiirist eriteatise: «Allikas, mille usaldusväärsust kontrollitakse, on esitanud kiirplaani Hitleri tapmiseks.» Keegi Prantsuse kolonel väitis, et diktaator peidab end Lõuna-Prantsusmaal ühes Perpignani lossis ja et seda ehitist tuleks pommitada.

Kahtlustest hoolimata asus SOE kiirelt tegutsema. Ühes rangelt salajases kirjas soovitas Gubbins kindral söör Hastings Ismayl, kes oli Winston Churchilli peamine ühenduslüli sõjaväeliidritega, küsida, kas kindralstaabi ülemad kiidaksid heaks Hitleri tapmise kohe, kui see peaks olema teostatav. Ismay vastus oli jaatav. Välisminister Anthony Eden oli nõu põhimõtteliselt heaks kiitnud ja Winston Churchill märkele alla kirjutanud.

Kuigi plaan luhtus (luureandmed osutusid valeks), innustas see SOEd uuteks Hitleri tapmise katseteks. Nädal hiljem arutati SOE nõukogu koosolekul küsimust «Kaalutletud ja jätkuvad Hitleri likvideerimise katsed», mis otsustati võtta eriuurimise alla. Järgmisel päeval juhatas Gubbins nõupidamist, kus Thornley oli Foxley operatsiooni vastu, sest ta arvas, et Hitleri tapmine võib natsliku Saksamaa strateegiat ja sõjapidamist parandada. Ent tugevamad võitsid lahingu: füüreri tapmiseks tuli koostada detailsed plaanid.

Informaatorid lähikonnast

Diktaatorist kujundati endale tähelepanuväärne pilt. Informaatoritelt, migrantidelt töölistelt, sõjavangidelt ja, nagu näis, koguni tema «Baieri urust» koguti kokku kõike, sealhulgas ka kui tahes triviaalset materjali. Berchtesgadeni linna kohal kõrgel mäe otsas asus väike maja, Kotkapesa. All oli Berghofi villa, kus Hitler peatus ja milles nähti tapmiskatseks kõige sobivamat kohta.

Foxley dokumendid sisaldavad tähtsat informatsiooni, mille hulka kuuluvad visandlik plaan Berghofi villa alumisest korrusest, samuti veidraid fakte: mõisa meestejuuksla juhataja rääkis vabalt itaalia keelt ja postkontoris töötas ühekäeline postiljon. Paberitest nähtub, et Hitler tõusis Berghofis hilja, mitte enne kella üheksat või kümmet. Lasknud ennast raseerida ja korda seada, jalutas ta Mooslaner Kopfi teemajja, jättes selle käigu ära vaid siis, kui tal oli nõupidamine. «Ta jalutab alati üksi kaunis aeglasel kõnnakul,» seisis paberites. «Normaalses tempos kestab jalutuskäik 15-20 minutit.» Tee kummassegi otsa oli pandud SSi vahimees ja kolmas SSlane patrullis teel. Kui Hitler märkas, et SSlane talle järgneb, pööras ta ringi ja hüüdis: «Kui sa kardad, mine valva iseennast!»

Berghofis viibides sõi Hitler lõunat - ainult juurvilju - alles kell neli õhtul. Mõnikord kutsus ta Hermann Göringi või Bormanni perekonna enda juurde sööma. Pärast sööki töötas ta kella kümneni tavaliselt oma sekretäri või armukese Eva Brauni osavõtul. Seejärel juhatas ta nõupidamist rindeolukorra teemal. Kindralid ja teised ohvitserid tulid autodega. Õhtust sõi Hitler öösel kella ühe ja poole kahe vahel ning magama heitis kell kolm, neli või veelgi hiljem.

SOE uuris tähtsate külaliste ja teiste isikute harjumusi. Natsliku rezhiimi tegelastest viibis Berghofis kõige rohkem Martin Bormann, kelle ebapopulaarsust peegeldas kohalik hüüdnimi «mäe must vari». Ta lahkus harva mõisast ja kandis peaaegu alati erariietust, mis koosnes pehmest kübarast, hallist pintsakust ja hallidest saabastesse topitud pükstest. Sageli nähti teda kolmeteljelises autos, lapsed tagaistmel. Sõidukit juhtis ta ise, mitte kiiremini kui 30 miili tunnis - kiirusepiirang, mille ta kehtestas kogu Obersalzbergi piirkonnas.

Göring, keda Foxley dokumentides kirjeldatakse Hitleri designeeritud järeltulijana, oli samuti «kaunis sage» külaline, kes jäi mõnikord pikemaks ajaks mõisasse oma residentsi Landhaus Göringisse. Ta jalutas sageli üksi ega paistnud olevat hoolsa valve all. Tema isikliku teenijaskonna ülem juhtis Mercedest, mille peale oli peremees nõus võtma «ükskõik keda».

Ewa Braun, kellest kirjutatakse kui Hitleri sekretärist, lahkus harva mõisast. SOE informeerijate sõnul oli ta «võluv brünett, kes riietus vabalt ja kandis mõnikord lühikesi baieri nahkpükse». Kui ta väljas kaht musta koera jalutas, oli ta alati vahimeeste pilgu all ning mõnikord saatis teda mõisa külalistemaja telefonioperaator Fräu-lein Silberhorn. Braun ei teinud kunagi make-upi ja teda nimetati võrratuks.

Kuidas jõuda Hitlerini

SOE informeerijate sõnul põlgasid nii Göring kui ka Braun üht mõisa külalist, nimelt Hitleri «ihuarsti» doktor Morellit. See ametinimetus oli 1944. aasta lõpuks võibolla vananenud, kuid Morelli varasemad praksised olid toonud talle palju vaenlasi. SOE dokumentides kirjeldatakse teda kui «umbes kuuekümneaastast keskmist kasvu korpulentset harjana püstiseisvate hallide juustega meest». Ta oli mitme aasta vältel Hitlerile tosinaid pille andnud ja süste teinud. Nende rohtude hulgas olid nn imeravimid, millest mõne olevat ta iseenda väitel valmistanud ühe bulgaaria talupoja kasvatatud parima pullitõu munanditest või soolebakteritest võetud ainest. Patentravimite valmistamine ning «Morelli vene täide vastase pulbri» kohustuslik kasutamine Saksa armees oli Hitleri soosikule suure varanduse sisse toonud. Göring nimetas Morelli «härra Reichi süstimeistriks» ning Braun ütles korduvalt, et doktor elab nagu siga.

1944. aasta sügiseks oli SOE kogunud üksikasjalikke andmeid ka Berghofi kaitsesüsteemi ja topograafia kohta. Kõik külalistele antud sissepääsuload olid tumesinised ning neid tuli iga nädal nummerdatud templiga pikendada. Load kandsid tavaliselt Hitleri ühe lähima abi Bormanni või mõne teise vanemohvitseri allkirja, kuigi SOE märkis, et ajutistele lubadele võisid alla kirjutada ka «nooremad» ohvitserid.

SS Wachkompanie Obersalzbergi meestel olid eriload, mis näitasid kuulumist sellesse kompaniisse, aga kuna nende privilegeeritud ja usaldatud isikute näod olid valvuritele tuttavad, siis nende lube ei kontrollitud. Informeerijate sõnul ei kontrollitud ka piimameest ja üht naist, kes tõi regulaarselt posti.

SS Wachkompanie Obersalzberg oli üks selles piirkonnas paiknenud arvukatest väeüksustest, millest SOE oli eriti hästi informeeritud. Sellesse kuulus ka mäepäästepatrull ja tuletõrjerühm, kelle ülesandeks oli hoolitseda selle eest, et öösel tulesid ei põletataks. Vastavalt Foxley toimikutele täideti seda ülesannet mitmesuguste intervallidega, kuid mitte hiljem kui kell kaks öösel: rühm polnud ette valmistatud ilma magamata füürerit kaitsma.

Teise üksuse ülesandeks oli suitsukatte tegemine liitlasjõudude rünnaku korral. Kolm 80-100-mehelist rühma olid paari mehe kaupa üle kogu maakoha ja mõisa ümber laiali paigutatud.

Hitleri marsruut

Vastavalt SOE luureandmetele saabus Hitler kindlaksmääratud tava kohaselt: tema autojuht andis ühe ja Bormanni autojuht, kes sageli Hitleri autot saatis, kaks signaali. Alles siis avasid valvurid värava. Teised nii lihtsalt sisse ei pääsenud.

Igal pool mõisas olid valvesalgad ja patrullid, mis olid mehitatud peamiselt SSlastega. Need olid nummerdatud ühest kümneni ja G1st G3ni. Üks valvesalk oli numbrita. Salk nr 5 valvas külalistemaja ning SOE uuris, kuivõrd võimalik oleks mõrvaril sinna sisse pääseda ja sealtkaudu Berghofi tagumisse otsa välja jõuda. Numbrita valvesalga ülesanne oli jälgida Hitleri hommikust jalutuskäiku teemajja, kuid SOE märkis, et Hitler oli 800-1000 meetri kauguselt nähtav vaid natuke aega.

Teatud postidel valvas üks tsiviilisik ja kummalisel kombel oli SSlaste kasarmu sissekäigu ees kaks tsiviiltunnimeest. Foxley paberid märgivad, et «õigelt poolt lähenedes» võis teisest valvesalgast kergesti mööda pääseda, kuid seda ei täpsusta.

Kuigi SOE teabes oli olulisi lünki, pandi pilt järk-järgult kokku. 1944. aasta sügisel kandis Section X ette mitme probleemi lahendamisest «Berchtesgadeni piirkonnas tegutsemise võimaluste» osas. Kuid oli veel üks probleem: kas Hitler on sel hetkel seal? Vastavalt Foxley dokumentidele oli SOE enam-vähem kindel, et tapmiskatset on võimalik korrektselt ajastada. Kui Hitler viibis residentsis, lehvis Berghofi ees parklas suur haakristiga lipp, mis oli mitmes kohas Berchtesgadeni ümbruses nähtav.

SOE vajas veel ainult täpset plaani ja head õnne. Ta võis panna snaipri Hitlerit tolle jalutuskäigul passima, teine meeskond võis füüreri auto, kui see residentsi sõitis, tankitõrjepüssiga õhku lasta. SOE arvates ei pidanud tegu tingimata olema enesetapumissiooniga. Section X oli põgenemisteed ja peidukohad kindlaks määranud. Vastavalt Foxley dokumentidele võisid kaks Berchtesgadeni kõrtsi oskuslikult treenitud ja maskeeritud agentidele peavarju anda, olgugi et ühe kõrtsi alalisteks külastajateks olid SS Wachkompanie’ mehed.

Teiseks võimalikuks peidukohaks oli üks maja Berchtesgadeni-Obersalzbergi teel, olgugi et see asus politseiposti lähedal. Samuti võisid mõrvarid peitu minna paljudesse tühjadesse kuuridesse selles piirkonnas. Tagasi võisid nad sõita bussiga. SOEl olid kõik sõiduplaanid ja marsruudid olemas. Üks buss vedas nii posti kui ka reisijaid, mitte aga tähtsaid dokumente, mida vedas punane postiauto. Seda autot juhtis üks vana mees, kes kandis kuldset natsliku partei märki.

See skeem polnudki nii väga absurdne. Foxley toimikutest nähtub, et tööliste bussides oli kontroll nõrk. Konduktor ainult hüüdis: «Kas kõigil on pass?» Kõik vastasid kooris «Jawohl» ning võisid bussi astuda. Hitleri kõrvaldamise plaanist puudusid veel vaid kaks asja: mõrvar ja lõplik otsus.

Vaidlused liitlaste leeris

Mitmed Hitleri tapmise skeemid kaaluti sõja viimastel kuudel veel korduvalt läbi ning SOE peakorteris vaieldi ägedalt nende õnnestumise võimaluste üle. 17. oktoobril 1944 kirjutas SOE ohvitser major W. Field-Robinson ametlikus märkes järgmist: «Ainus kaugelt teostatav operatsioon, mille võiks lõpuks läbi viia, oleks esmaklassilise täpsuslaskuri lask Hitleri pihta tolle tavapärase jalutuskäigu ajal.» Ta lükkas tagasi kõik teised meetodid, kaasa arvatud Hitleri piima mürgitamise plaani.

«Selleks tuleb mürgitada terve päevane piimakogus ning mitte kuidagi pole võimalik garanteerida, et keegi teine seda enne füürerit ei maitse. Peale selle, kuigi ma pole asjatundja keemia alal, võin ma julgesti öelda, et (a) piim on tuntud vastumürk enamikule mürkidest ning et (b) ma kahtlen, kas leidub mürki, mis ei muudaks ei piima lõhna ega väljanägemist.»

Ettepanekule mürgitada Hitleri rongis joogivesi vastas Field-Robinson meenutusega oma sõjaeelsetest sagedastest Saksamaa-reisidest: «Ühelgi oma reisil... pole ma näinud kedagi kraanist vett joomas.» Samuti tõrjus ta tagasi soovituse, et välismaalastest koristajad võiksid rongi viitsütikuga pommi abil või mingil muul moel hävitada. Tema sõnul polnud võimalik garanteerida, et SOE agent just operatsiooni päeval rongi koristusmeeskonda võetaks. Samuti võis tekkida viivitus pommi paigaldamise ja Hitleri pealetuleku vahel, mille jooksul võidi seadeldis avastada.

Siiski uskus üks tema kolleeg, kelle nime asemel seisab dokumentides vaid X/Doc.1, et kolm operatsiooni väärivad jätkamist: snaiper teemaja juures, langevarjurite rünnak Berghofile ja välismaalastest sunnitööliste kallaletung Hitleri rongile. Vaidlus venis.

8. novembril 1944 tunnistas Templer, et vaated Foxley operatsiooni «soovitavuse ja teostatavuse» osas on ikka veel «sügavalt lahkuminevad». Kõik Saksamaa-eksperdid, kes olid temaga asja arutanud, möönsid, et plaan on pealiskaudne ega vasta liitlaste huvidele. Ometi lisas Templer, et SOE nõukogu teatud liikmete hulgas ja Inglismaa kõrgemates instantsides leidub Foxley I (Hitleri tapmise katse koodnimetus) tugevaid toetajaid. See lubab oletada, et ka Churchill oli nende hulgas. Kuid küsimus, keda Hitleri või teiste kõrgemate ohvitseride tapjaks valida, jäi ikka veel lahtiseks.

Hess mõrvariks?

18. detsembril küsis üks Templeri meeskonna liige, kelle nime asendab kood X/PLANS: «Kas on arutatud võimalust kasutada Foxley II (teiste natsi liidrite tapmise plaan) läbiviimiseks [Rudolf] Hessi?» Ta lisas, et «Hessi võiks veenda seda tegema, nagu talle öeldaks, rahukõneluste tee avamise eesmärgil või teine võimalus oleks [teda selleks] hüpnotiseerida». Hessi tunti kui «ülimalt närvilist isikut», kes pidanuks olema «hüpnootilisele töötlusele väga vastuvõtlik».

Arvatavasti oli see kõige veidram küsimus, mida üks SOE staabi ohvitser eales võis esitada, kuid seda ei lükatud kergekäeliselt tagasi. Templer kaalus seda umbes kolm nädalat. Kuid nii tema kui ka üks temast kõrgem isik leidsid, et see plaan on liialt otsitud.

Ent sõja lõpptulemus oli juba selgumas. Hitleri tapmise võimalused, vahendid ja tahe ei langenud kunagi kokku. Führer lahkus viimast korda Berghofist 1944. aasta juulis ning viibis sama aasta lõpust alates oma Berliini punkris, kus ta enda 1945. aasta 30. aprillil maha laskis.

    Tagasi üles