Dopinguainetega patustajate nimekiri spordis täieneb praktiliselt iga nädal. Üsna pea võidakse välja töötada revolutsiooniline geenidoping, mille teaduslik avastamine veelgi raskem.
Tellijale
Teadlased hoiatavad sporti murdva geenidopingu eest
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
27. aprill 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevad teadlased on spordiüldsust hoiatanud, et uudne meetod võib juba kasutusel olla, kuid seni pole ühtegi avastust tehtud. Eesti üks tunnustatumaid spordiarste Mihkel Mardna on samuti veendunud, et praegu sellist tehnoloogiat atleetide soorituste parandamiseks ei kasutata, õigemini pole see veel lõplikult välja arendatud. Küll aga arvas ta, et lähitulevikus võib selliseid juhtumeid esinema hakata.
«Praegu ei tohiks see teema veel aktuaalne olla, kuid läbimurde hetk võib olla üsna lähedal,» arvas Mardna, kelle sõnul jõuab uudne viis just esimesena sporti. «Selge on, et spordis kasutatakse seda varem kui kliinilises meditsiinis.»
Edukad katsed hiirtega
Samas rääkis Soome dopinguvastase võitluse üks juhte Timo Seppälä 2003. aastal, et süsteemi võidakse juba praktiseerida. Seppälä märkis, et kuna geenide siirdamisi tehakse juba ammu – näiteks süstitakse haigele vähirakke surmavat geeni –, siis ei pruugi see spordistki olla eemale jäänud.
«Miks ei võiks organismi viia EPOt tootvat või lihaseid kasvatavat geeni, see käib ju lihtsalt. Ainus lootus on selles, et geenidopingut pole võimalik poest osta, vaid see asub valvatavates laborites, teadlaste pilgu all,» ütles Seppälä toona Postimehele.
Nüüd, seitse aastat hiljem, pole seesuguseid juhtumeid spordimeditsiinis siiski ette tulnud. Kuigi, tehnoloogia on juba 2003. aastast keelatud võtete nimekirjas. Ja tegelikkuses on edukaid loomseid katseid tehtud.
2004. aastal kirjutas BBC, kuidas USA teadlased aretasid geenimanipulatsioonide abil välja hiire, kes tavalistele närilistele jõukohase 900 meetri asemel suutsid enne jaksu lõppemist joosta koguni 1800 meetrit. Sarnaseid, edukalt läinud katseid on tehtud varemgi ja seda on proovitud rakendada ka inimeste hüvanguks. Mardna tõi näitena Houstonis Texases juba aastaid tagasi läbi viidud eksperimendi. Seal püüti veresoonte lupjumisest hoidumiseks verevarustust parandada, mis sisuliselt tähendas veresoonkonna kasvatamist.
Raske tuvastada
«Metoodikat on proovitud, kuid siiani pole suudetud seda kontrolli alla saada. Piltlikult öeldes kasvanuks terve rindkere võrgustikku täis,» meenutas Mardna aastatetagust katset.
Kuidas aga uudne süsteem tegelikkuses toimiks? Sisuliselt viiakse geeniteraapia käigus vektorite abil inimorganismi apatogeensed viirused, mis iseenesest toimiks nagu iga teinegi dopinguaine – parandada võiks nii lihaste, hapnikuvarustuse kui muu organismi sooritusvõimet.
Kui mõnede teadlaste kartused mingil juhul siiski paika peavad ning tippatleetide seas siiski leidub sportlasi, kelle peal tehnoloogiat kasutatud, on antidopingu agentuuridel praegu sisuliselt võimatu patustajaid kindlaks teha.
«Kui praegusel hetkel keegi sellega välja tuleks, siis poleks antidopingu agentuurid seda võimelised kontrollima. Enne metoodika valmimist pole võimalik arendada välja viisi, kuidas seda kontrollida,» nentis Mardna, kelle sõnul võiks asja arenedes sport oma mõtte kaotada. «Protsessi läbiviimine oleks väga kallis, nagu ka petturite kindlakstegemine.»