Vedurijuhi tulistaja käitus enesekindlalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
KÜLLIKE ROOVÄLI, RASMUS KAGGE
Elektrirongis vedurijuhi maha lasknud endine sõjaväeluuraja Tiit Uustalu õigustas oma käitumist rongis ja politseis.
Harju politsei võttis Harju maakohtu loal pikaks ajaks vahi alla endise sõjaväeluuraja, Eesti Raudtee projektijuhi Tiit Uustalu, kes tulistas rahvast täis vaguni tamburis. Harju politsei abiprefekt Madis Niinemets ütles Postimehele, et uurija kuulas Uustalu eile üle vedurijuhi tapmises kahtlustatavana. «Tundub, et Tiit on oma tegudes väga enesekindel, ta õigustab kõike, mida ta teeb, ja enese arvates käitus ta ka kolmapäeva õhtul õiglaselt,» lausus prefekt.
Tiit jooksis relvaga
Tulistamise ajal samas vagunis sõitnud Ingrid (68) ütles Postimehele, et ta ei saanud rongis toimunud draama ajal üldse aru, kes olid konflikti sattunud mehed. Kindla sammuga läbi vaguni astunud Tiitu pidas ta raudtee turvameheks. «Mus-tade pükste ja heleda tuulepluusiga mees tuli pooljoostes ning otsustava näoga, relv käes,» kirjeldas Ingrid, «ta jõudis läbi vaguni tamburisse ja kohe kõlas ka lask.»
Pealtnägija jutu järgi oli verd jooksva käega purjus noormees vagunisse tulnud ja appi karjunud. Keegi ütles tema haava nähes, et näe, vist sai nuga. Ingridi sõnul polnud mingit sõnelust ja selleks poleks aegagi jäänud.
Tiit oli tulistamise ajal rahva poole seljaga. Pärast lasku tuli ta vagunisse ja karjus, et kõik reisijad tulevad kohtusse tunnistama. Mida tunnistajad nägema pidid, ei osanud Ingrid öelda, sest ka tema ei märganud Tiitu enne, kui ta tulistama tormas ega saanud aru, kust mees välja ilmus.
Vahetult enne Tiidu väljailmumist käis Ingridi sõnul tamburis kähmlus. Seda, et aken lõhuti, kuulis naine alles pärast. Ka mees, kes hiljem osutus vedurijuhiks, oli Ingridi sõnul kannatada saanud, tema üks põsk ja kõrv olid paistes.
Abi oodati kaua
«Kui pauk käis, kargasid inimesed tamburi lähedal olevatelt pinkidelt karjudes püsti ja jooksid tahapoole,» meenutas Ingrid. «Suurem osa ei saanud aga toimunu tõsidusest üldse aru. Keegi kõrvalt ütles, et näe, vist ehmatas pätte paukpadrunitega.»
Ingrid sai vedurijuhi surmast teada alles hommikustest uudistest. Õhtul nägi ta vagunisse tassitud haavatud meest põrandal lebamas ja seda, kuidas abi tõi mehele sooja teki ning tupsutas teda esmaabipaunast võetud nuuskpiiritusega. Naise sõnul ei näinud keegi, kui tõsiselt on haavatu viga saanud ega teadnud tema eluohtlikust seisukorrast. Käest haavatud noormehe jaoks ei leitud zhgutti, käsi tõmmati kinni mingi rihmaga ja üks teisest vagunist tulnud naine sidus haava kinni.
Ingrid imestab tagantjärele, miks lasti rongil edasi sõita, sest sellega hilines arstiabi vähemalt pool tundi.