Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ÜLO TUULIK
Segadus 1941. aasta sündmusi käsitleva artikli allikmaterjali ümber nõuab õiendamist.
Lugupeetud dotsent Henn Käärik, tõttan vastama Teie artiklile käesoleva aasta 13. septembri Postimehes, milles Te tarviliku sõnalise delikaatsusega, aga sisulis-mõttelise avatud selgusega olete tõdenud venelasest ajaloolase ning literaadi Igor Bunitshi materjalide mainimata-viitamata kasutamist minu ajalehe-publikatsioonis 30. augusti Postimehes.
Teie poolt kirjapandu peab paika: just ja ainult I. Bunitshi ligipääs nende ammuste sündmuste säilinud dokumentatsioonile ning leitu-uuritu-analüüsitu kirjapanek selges ja populaarses vormis andiski võimaluse vahendada resümeeriva killukese ennekõike eestlaskonda puutuvat teavet sellest oma sisuliselt mahult suurest sõjainformatsioonist, mis nii kaua seisis seitsme luku taga ja mille alles viimastel aastatel on ajaloolis-kirjanduslikuks tekstiks töödelnud I. Bunitsh.
Mitte enda vabandamiseks - sest sündmustik-stiililisi kokkulangemisi, millele viitate, pidanuksin ma oma teatud kirjandusliku vilumuse juures ilmtingimata vältima -, vaid ainult minu Postimehe teksti mitteoriginaalsuse kommentaarina lisan paar selgitust.
Kui kõnesolev artikkel oli loovutatud ajalehele Postimees, küsisid väljaande vastava osakonna toimetajad telefonivestluses nõusolekut tarviduse korral lisada mõni tekstikatke nõukogude perioodi ametlikust ajalookäsitlusest 1941. aasta sõjasuve kohta. Mina omakorda pakkusin loo päitsi või lõppu lisada kõik allikad, mida olen pruukinud.
Ma saan täna vaid kahetseda, et sellisest võimalusest mööda mindi - oletatavasti arusaamast, et tegu pole teadusliku publikatsiooniga.
Suletud arhiivid
Ajaloolasena on Teile, härra Käärik, loomulikult mõistetav, et minu kirjapanek on ilukirjanduslike sugemetega kompilatsioon praegushetkel kõige üldkasutatavamalt kättesaadavate materjalide toel.
Olen tänaseks 40 pikka aastat järjepannu regulaarselt ja jätkuvalt kursis Venemaal ilmuva ilukirjanduse ning igapäeva jooksva perioodikaga, mistõttu tean, et sellisest Eestimaal paljude inimeste lugemuslik-kultuurilisse pilti kuuluvast materjalist ei omastata midagi märkamatult isikliku originaalavastusena, impulsina ja ideedena aga küll.
Teie kogenud silm pani muidugi tähele, et minu tekstis pole ühtki pretensioonikat väidet isiklikele esmaleidudele.
Seoses Eesti Laskurkorpuse 300. polgu õnnetu dessandiga Vintri küla all ööl vastu 12. oktoobrit 1944, kui eestlastest sõdurid toimetati tragöödiapaika Balti sõjalaevastiku alustel, üritasin 1970. aastate algul ligipääsu Nõukogude Liidu sõjamerelaevastiku vastavaile arhiividokumentidele. Minu katsed ei kandnud vilja.
Olen sellest ajast meelde jätnud Paul Kuusbergi lause: «Sõjamereväe arhiivid on kõige suletumad, sest admiralid valetavad oma memuaarides kõige rohkem.»
Allikmaterjal
Ma nimetaksin selle toestiku, millele paigutub minu Postimehe tekst 1941. aasta augustisündmuste kohta:
l «Sõjalaevastiku lahingukroonika»;
l «Nõukogude meretransport Suures Isamaasõjas»;
l M. Õun, «Võitlused Läänemerel»;
l admiralide V. Tributsi ja J. Pantelejevi memuaarid;
l I. Bunitshi kaks mahukat teost - «Ülesõit Tallinnast» (1994) ja «Tragöödia Läänemerel» (1997).
Andmed Nõukogude Liidu laevastikuadmirali Nikolai Kuznetsovi teenistuskäigust olen saanud juhtivalt vene ajakirjanikult ja uurijalt Jaroslav Golovanovilt. Esimene publikatsioon Läti laeva Atis Kronvaldis meeskonnaliikmete hukkamisest ilmus Riia ajalehes Devija 4. septembril 1941.
Sirvisin ka üle 1970. aastaist säilinud isiklikud ülestähendused jutuajamistest kõrgemate Nõukogude sõjaväelastega, kellest ehk tuntumad admiralid J. Pantelejev, I. Svjatov ja G. Oleinik ning Eestimaal sõdinud 8. armee juhataja kindralleitnant F. Starikov.
Tunnistate õigesti, et I. Bunitshi töö on olnud äärmiselt mahukas ja hõlmav, millele lisaksin, et ka sedavõrd intensiivne ja kiire, et uurimine ja kirjutamine paiguti peaaegu et rööbituvad, mistõttu iga tema mis tahes lokaalsituatsiooni puudutav seletus või kirjeldus vajab ajaloolaste heatahtlikult autoriteetset ülekontrolli. Nii ka Tallinnast lahkumisega seonduvalt.
Härra Käärik, näeksin heal meelel, et mulle ei pakutaks ajaloolise tõe esmaavastaja või esmakirjutaja rolli ega ka kellegi teise töö ja vaeva salamisi omastamist.
Tahan seetõttu veel kord kinnitada Teie vihje tõesust: olen oma circa 10 masinakirjalehelises konspektis toetunud I. Bunitshi ligi 1000-leheküljelisele hõlmavale ajaloolisele pannoole.
Minu meelest on tingimata tarvilik öelda meie avaliku kirjavahetuse lõpetuseks: kahtlemata mõistan ja respekteerin Teie poolt minule läkitatud sõnumi etteheitvat sisu. Ma tänan Teid teadlaslikult valju ja nõudliku reageerimise eest.