Metsavend August Sabbe matused viibisid 20 aastat

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

JUHANI PÜTTSEP

Eile avati Tartus Raadi kalmistul mälestusmärk viimasele metsavennale August Sabbele, kes 28. septembril 1978 uputas end pärast võitlust kinnivõtjatega Võhandu jõkke.

Võrumaal oma kodukohas Paidral hukkunud Sabbe surnukeha toimetati Tartusse ja maeti 14. oktoobril 1978 Raadi kalmistu serva.

Kakskümmend aastat hiljem korrastati Endiste Metsavendade Liidu eestvedamisel haud ja telliti Sabbele hauakivi. «Mu sõbrad teadke kõik, mu hinge viimne hõik, te kätte tasute mu elu eest,» viitab hauakiri sõjajärgsele ajale, mil vere eest tasuti verega.

Juudaseeklid Sabbe eest

August Sabbe matmispaiga väljaselgitamine võttis Endiste Metsavendade Liidu esimehe Arnold Ojaste sõnul aega vaid mõne päeva. «Need on nüüd nagu pooleldi Sabbe matused,» lausus Ojaste, viidates tseremooniajärgsele metsavendade koosviibimisele Eesti Üliõpilaste Seltsi majas.

«See on monument ka nendele metsavendadele, kelle hauda kunagi ei leita,» tõdes kivi avamisel kaitseväe juhataja kindral Johannes Kert.

End ligi kolmkümmend aastat varjanud ja hukkumispäeval, granaat taskus, kala püüdnud Sabbe ei kukkunud haarajate kätte juhuslikult.

Postimees küsitles inimest, kes mitme anonüümseks jääda sooviva allika teatel oli seotud Sabbe ülesandmisega julgeolekule.

August Sabbe nimetamine tõi nimetatud isiku näkku pinge ja pani silmad hetkeks välkuma. Ta ütles, et oli Sabbe eest väljapandud preemiast kuulnud, kuid eitas enda ja perekonna osalust pealekaebamises.

Külarahva jutu järgi olevat Sabbe elu eest saadud 2000 või 5000 rubla.

«Oma ülesandmise eest väljapandud summat ma dokumentaalselt näinud pole,» ütles 1963. aastal legaliseerunud metsavend Arnold Ojaste. «Seda teadsid vaid agendid, kellele seda raha pakuti, kuid mulle öeldi, et minu ülesandmisraha eest oleks saanud osta vähemalt ühe Volga.»

Kohtumine surnuaiapingil

«Elmar, kuule Elmar, mina olen Ludvig Juks,» sikutab üks vana mees teist vaikselt kuuest. Nad istuvad kõrvuti aukohal oma punkrikaaslase August Sabbe hauaplatsil. Mälestusteenistus käib, õhus hõljub veel noorte sõdurite kogupaugu püssirohusuits.

Elmar Kurvits ja Ludvig Juks pole kohtunud 1954. aastast peale, kui nad Suure Taevaskoja punkri juurest eri suundadesse põgenesid. Sabbe läks kolmandat teed.

Nüüd suruvad kaks ellujäänud vana meest teineteisele käe pihku ja Sabbele läheb ajalehepaberi seest kimp valgeid krüsanteeme, mis leiavad koha kaitseväe juhataja liiliapärja kõrval.

Juks ega Kurvits Sabbet ei reetnud, kuigi julgeolek neid selleks sundis.

    Tagasi üles