Liivlased on Läti riigis elevantidega ühe pulga peal

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

PILLE RUNNEL

Veel aasta tagasi oli Läti ainsa liivlaste riikliku asutuse Liivi Rand eelarve sama suur kui elevantide majal Riia loomaaias. Edaspidi võib aga sellegi saamine muutuda keeruliseks, räägib liivlane Valt Ernshtreit.

Olgugi et Valt Ernshtreit (24) õpib juba mitu aastat Eestis ja elab seetõttu püsivalt Tartus, teab ta, et Riia loomaaial on täpselt «üks ja pool» elevanti -üks suur ja üks väike.

Lätis põlisrahva staatuses olevaid liivlasi on praegu veel pisut rohkem kui elevante, aga neid ähvardab elevantide staatus, kuna liivlaste tegevust koordineerib Läti keskkonnaministeeriumi kavade kohaselt alates uuest aastast muu hulgas ka praegu veel olematu rahvuspark. See sundis liivlasi koostama avaliku kirja, mis on lähipäevil plaanis üle anda Läti valitsusorganitele.

Oktoobri keskel teatas Läti keskkonnakaitse ja regionaalarengu ministeeriumi riigisekretär Guntis Puk§tis Liivi Ranna esimehele Edgars S§lisele suusõnaliselt, et alates 1. jaanuarist 1999 peab Liivi Ranna - ainsa liivlastega riiklikult tegeleva asutuse - tegevus olema lõpetatud.

Teadet kinnitas 22. oktoobril Läti päevalehes Diena ilmunud artikkel, milles ajakirjanik Janis Trops kirjutas, et keskkonnaministeerium plaanib Liivi Randa liita Sl§tere kaitsealaga ja selle tulemusena luuakse tulevikus samasse rahvuspark, mis hakkab tegelema piirkonna haldamisega. Osa Liivi Ranna funktsioone jääb vabaks.

Seni liivlastele eraldatud rahale hakkavad edaspidi konkureerima kompetentsed ühiskondlikud organisatsioonid, näiteks Liivi Liit või Liivi Rand (mis peaks olema likvideeritud - P.R.), nagu kirjutab ajaleht Diena.

«Esimesel päeval, kui ma sellest teada sain, tuli see nagu välk selgest taevast. Mõtlesin alguses, et Edgars teeb lihtsalt halba nalja,» räägib Valt Ernshtreit.

Kuus aastat tagasi asus Ernshtreit õppima Tartu Ülikoolis, et lähemalt tundma õppida liivlastele lähedasi rahvaid. Tõestada ikka ja jälle seda, et liivlased on olemas ega kadunud juba seitsmesaja aasta eest, on tema tegevuse põhitelg juba aastaid. Seekord tuleb seda tõestama hakata Läti riigi ametnikele.

Liivi Ranna sulgemine võib katkestada kogu liivi kultuuri järjepideva rahastamise, aga see on Lätis elavale liivi rahvakillule otsustava tähendusega.

1992. aastal asutatud Liivi Rand on Lätis erilise kaitse all olevat liivlaste kultuuriajaloolist territooriumi haldav asutus, millel on kaks põhifunktsiooni - otseselt rannaga seotu, muu hulgas selle piirkonna elustamine ja arhitektuuriline järelevalve, teiseks aga liivi kultuuripärandi säilitamine ja kultuuri arendamine.

Ernshtreiti sõnul kannab Eestis viimast ülesannet näiteks riigi asutatud Võru Instituut, mis siin tegeleb võrokeste keelelise vähemusega. 1992. aastal ei olnud sellise instituudi loomine Lätis aga veel võimalik ja nii loodi poolterritoriaalne asutus, mille kaudu sai riiklikult toetada ka liivi kultuuri.

Igal aastal on keskkonnaministeeriumi vahendusel Liivi Rannale eraldatud 28 000 latti (umbes 600 000 Eesti krooni), see summa on aastaid jäänud samaks.

Seni on selle raha abil korraldatud lastelaagreid, tähistatud liivi pühasid, antud välja ajakirja Livli, toetatud liivi keele õpetamist ja makstud liivi üliõpilastele väikest stipendiumi. Samuti on välja antud aastaraamatut ning korraldatud mitmeid arheoloogilisi ja etnograafilisi uuringuid. Toetati ka äsja ilmunud liivi luule antoloogia väljaandmist. Alguses, kui 28 000 latti ei olnud veel inflatsioonist söödud, taastati selle abil ka kirikuid ja korraldati teedeehitust.

Liivlased võistlema

Nagu eespool nimetatud, tahetakse edaspidi hakata seda organisatsiooni, kes kõige paremini suudab hallata liivi kultuuripärandi säilitamisega seotud funktsioone, välja selgitama konkursi korras.

«Liivlaste rahastamine konkursi tulemuste alusel tähendaks seda, et edaspidi ei lähe enam ühtegi pikaajalist projekti käima. Tegutsema ei saa hakata raamatukogu ja ära kaob ka liivlaste ajakiri,» räägib Ernshtreit.

Konkurss meenutab Ernshtreitile gladiaatorite võitlust, kus lahendus on kas elu või surm, aga vaatajatele on see pelgalt meelelahutus. «Selle eesmärk on panna inimesi omavahel võistlema, ja sel juhul ei saavutagi me kunagi olukorda, kus kõik saaksid ühiselt midagi ära teha,» räägib ta. Optimistlike arvutuste kohaselt on neid liivlasi, kes suudaksid midagi professionaalsel tasemel korda saata, vaid paarkümmend.

Maata rahvas

Liivi identiteet toetub peamiselt kultuurile, kuna see on kõik, millest praeguseks on midagi säilinud. Kompaktselt eristuvat asuala nagu lähiriikide vähemusrühmadel võrokestel või saamidel, liivlastel tegelikult enam ei ole.

Läti keskkonnaministeeriumile saadetud kaebekirjades on Liivi Rannale aga ette heidetud raha ebaotstarbekat kasutamist. Kriitikute arvates võiks majade uurimise asemel need hoopis korda teha ja keele õppimise asemel peaks põhirõhk olema majanduslikul jaluletõusmisel.

«Selline majanduse arendamine saaks kõne alla tulla ainult siis, kui liivlased elaksid kuskil koos, näiteks Ruhnu-taolisel saarel,» seletab Ernshtreit.

«Praegu, kui liivi päritolu inimesed elavad põhiliselt Riias ja Ventspilsis ning alles siis tulevad need, kes elavad liivi rannas, ei näe ma mõtet, miks näiteks Liivi Rand peaks saama rohkem raha kui Riia või Ventspils. Või miks seda üldse sel juhul peaks toetama,» arutleb ta.

«See on isiklik seisukoht, aga mina annaksin sel juhul raha pigem Läti kõrgkoolis õppivale üliõpilasele, kes just liivi kultuuri vallas võibolla midagi ära teeb,» leiab Ernshtreit.

Samas möönab ta, et praegu löögi alla sattunud Liivi Rand vajaks muutunud oludes reorganiseerimist. «Aga ei tohi tekitada vaakumit - asemele ei pakuta tegelikult ju midagi.»

Teiste vähemusrahvustega tegeleb Lätis vähemusrahvuste amet, mis toimib päris hästi, nii et Läti riiki päris maha teha ei saa, tunnistab Ernshtreit. Vähemusrahvuste amet, mille haldusalas osaliselt on ka liivlased, asus toimuvas praegu liivlaste poolele ja on Läti keskkonnaministeeriumile esitanud protesti, kuna selle ametnikud on tegutsenud omaette, nii et liivlased kuulsid nende tegevusest alles ajakirjanduse vahendusel.

Tundmatu põlisrahvas

«Tavaliselt ei saada Lätis liivlaste puhul aru, et tegu pole valgevenelaste, ukrainlaste või ükskõik kellega,» räägib ta.

Olgugi et liivlastele on Lätis seadusega antud erinev staatus kui teistel vähemusrahvastel, puudub senini terviklik riiklik programm liivlastega tegelemiseks. «Sisuliselt on niimoodi, et paberil on ja praktikas jääb tihti täitmata,» lisab Ernshtreit. Läti kultuurikontseptsioonis on lause, mis kinnitab, et Läti riik võtab endale vastutuse liivi kultuuri ja ajaloolise pärandi säilitamise eest. Keeleseadus näeb omakorda ette riiklikku vastutust liivi keele säilimise eest.

Lätis ei ole aga tegelikult liivlasi uuritud ja kõige tugevam liivlasi puudutav teadusharu on praegu arheoloogia, sest Riia ümbruses paikneb endine liivlaste asuala, räägib Ernshtreit. Ülikoolides ei ole õpetatud liivi keelt, aga läti keele ja kultuuri puhul on see väga suur puudus, seletab ta. «Kui liivlased ära kaoksid, tähendaks see tagasilööki kõigile Läti asjadele, sest läti kultuuri ilma liivi kultuurita ja läti keelt ilma liivi keeleta ei ole võimalik käsitleda,» ütleb Ernshtreit.

Halvamaiguline suhtumine liivlastesse sai alguse juba Läti eeposest, mis pandi kirja seitsekümmend aastat tagasi. «Sellele lisandub veel kahekümnendate aastate ajaloolaste suhtumine ja lõpuks saavutati Lätis niisugune tulemus, et kui mina koolis õppisin, siis lõppes liivlaste ajalugu kolmeteistkümnendal sajandil. Mul oli päris raske, kui ma tahtsin ajalooõpetajale selgeks teha, et ei ole niimoodi, et ajalugu on tegelikult seitsesada aastat pikem,» meenutab ta.

Teistele vähemusrahvastele tuleb riigiga suheldes kasuks see, et nende taga on suured riigid. Liivlastel ei ole aga kuhugi minna. «Liivlastel võib reaalset abi olla siiski ainult Lätist, sest lõppude lõpuks, kui hõimurahvad on meid seitsekümmend aastat toetanud, siis ma arvan, et ükskord see peaks lõppema ka,» on Ernshtreit resoluutne.

«Ükskord peaks riik võtma tõsiselt seda, et nad vastutavad meie eest, sest liivlased on Läti kodanikud kui kõik teised.»

Erinevalt riigist on Valt Ernshtreitil olemas selged mõtted selle kohta, mida saaks liivi kultuuri hoidmiseks praegu veel teha. «Tähtis on säilitada seda, mida on võimalik säilitada,» räägib ta. «Ma ei näe lähiajal küll suurt juurdevoolu liivi keele õppijatele, sest just nende teiste asjade pärast ei ole neil mingit stiimulit õppida, aga kui liivi keel oleks osa ülikooliharidusest, oleks liivi keele õppijaid palju,» on ta kindel.

«Teiseks tuleks Lätisse tagasi tuua see, mis on väljapoole läinud. See aitaks kindlustada seda, et inimene, kes tahab Lätis mingit infot saada, seda ka saab.» Lätisse tahaks ta tagasi toimetada kõik need etnograafilised ja kirjalikud arhiivimaterjalid, mis praegu on hoiul näiteks Eestis ja Soomes.

Esimene asi, mida Läti riik peaks praegu tegema, on luua valitsuskomisjon, mis paneks paika prioriteedid ja kus on esindatud liivlaste organisatsioonid, Teaduste Akadeemia, Tartu Ülikooli soome-ugri keelte õppetool ja Läti vähemusrahvuste amet, lisaks paar juristi. Ideaalvariandis tuleks välja töötada riiklik asutus, mille all saaksid alles jääda ka püsiprogrammid - haridus, raamatukogu, ajakiri ja keeleõppe toetamine. «Aga seni peaks Liivi Rand alles jääma. Mind ei huvita, mis hakkab toimuma «reservaadis», mind huvitab see, mis saab liivi kultuurist,» räägib ta.

Kui inimene on endale teadvustanud, et ta on liivlane, siis tal ei ole kerge elada, lisab Ernshtreit ja ütleb, et kui ametnikke ei õnnestu järele mõtlema panna, kaalub ta viimase võimalusena Läti kodakondsusest loobumist. See ei kõla käegalöömise, vaid vabadusvõitleja ametliku eksiili asumisena.

«Praegu on küsimus selles, kas tegemist on paari ametniku totrusega või on see laiem riiklik poliitika. See peaks selguma lähiajal,» resümeerib ta.

Sel esmaspäeval teatas president Guntis Ulmanise juures esimest päeva tööl olev uus nõunik rahvusvähemuste alal, et president ei saa liivlasi vastu võtta, kuna ta on selliste küsimustega tegelemiseks praegu liiga hõivatud.

Aga miks elevandid?

Aga kuidas liivlaste staatus siiski Riia loomaaias elavate elevantide omaga sarnaneb?

«Kui keskkonnaministeeriumi ametniku plaan teostub, on liivlased riigi suhtes tulevikus asetatud täpselt samasse kohta kus elevandid - kui liivlased allusid varem otse ministritele, siis nüüd hakkab otsustajaid olema sama palju kui elevantidel,» selgitab Ernshtreit ja loeb sõrmedel: president, parlament, valitsus, keskkonnaministeeriumi nõunikud ja lisaks loodava kaitseala inimesed.

«Liivlased on seejärel surutud olukorda, mis oleks võrreldav sellega, kui Eestis hakkaks võru asjade ja võrokeste tegemiste üle otsustama näiteks Karula rahvuspark.»

ANDRES HEINAPUU, Soome-Ugri Konsultatiivkomitee koordinaator

Eestis on võrreldes Lätiga väga erinev olukord, siin oleks võinud olla ju rannarootslased või baltisakslased, aga need läksid sõja ajal ära.

Seetõttu võiks analoogia tuua Lõuna-Eesti keelelise vähemusega, mille puhul on protsess olnud vastupidine - alguses olid ühiskondlikud organisatsioonid ja kui siis nähti, et neil on tõesti mingisugust võimu, siis tegi riik Võru Instituudi. See on riigiasutus, mis tegeleb enamvähem samade asjadega nagu liivlaste Liivi Rand siiamaani on teinud.

Vahe on selles, et Liivi Rand on ühtlasi territoriaalne üksus. See, et Lätis kipuvad asjad minema vastupidi, on liivlastele üpris ebasoodus, sest on täiesti kindel, et kui rahvuskultuuri ja keeleuurimise ja muu sarnase seisukohalt olulisi küsimusi hakatakse rahastama konkursi korras ühiskondlike organisatsioonide kaudu, siis saab kindla peale takistatud nende asjadega tegelemise järjepidevus.

Ma ei taha uskuda, et see oleks Läti riigi liivlastevastasus. Läti suhtumine on kirjas Läti riigi seadustes, mille järgi liivlased on tunnistatud põlisrahvaks. Pigem on tegemist mingisuguse bürokraatliku asjaga.

Häda on selles, et Liivi Rand, mis tegeleb keele uurimise, keele ja kultuuri arendamisega, on keskkonnaministeeriumi alluvuses ja muidugi tahab see ministeerium niisugusest asutusest lahti saada.

Võib lihtsalt juhtuda, et selle bürokraatliku probleemi rataste vahele jääb kogu liivi kultuur.

Kõige olulisem on see, et kui mingisuguseid muudatusi tehakse, tehtaks neid avalikult ja kõiki asjast huvitatud osapooli kaasa haarates. Sest siiamaani on otsuseid tehtud ühe ministeeriumi sees, millest annavad inimesed aeg-ajalt intervjuusid läti ajakirjanduses ja raadios ning liivlased peavad pealt vaatama, mis nendega tehakse.

Lätis on parasjagu ka valitsuse vahetus ja võib juhtuda, et kuskil kahe valitsuse vahel kaob miski asi ära. Seda uuesti looma hakata on juba tunduvalt keerulisem. Siis peaks hakkama algusest peale tööle seesama protsess, mis toimis kaheksakümnendate aastate lõpul ja mille tulemusena Liivi Rand loodi. Praegu on olukord aga psühholoogiliselt juba natuke keerulisem, kohe pärast üldist ärkamist oli lihtsam midagi ära teha.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles