Tundmatu suurkuju Oskar Kallas

PILLE RUNNEL

Kuigi Luubi edetabel Oskar Kallast sajandi 25 mõjukaima eestlase hulka ei arvanud, on selge, et sajandialguse Eesti ühe suurkuju töö ärategemiseks ja mõju saavutamiseks oleks tänapäeval vaja tervet suurmeeste suguvõsa.

Oktoobris täitus Oskar Kallase sünnist 130 aastat. Sel puhul Tartus peetud konverents ja Eesti Kirjandusmuuseumi algatusel värskelt avaldatud kogumik, kaanel lakoonilised initsiaalid OK, aitavad Oskar Kallase osa tollases avalikus elus pisut ümber hinnata ja esitavad uusi tahke tema elukäigust.

Loone Ots kinnitas, et võrreldes paljude eesti kultuuriloo suurkujudega pole sellest mehest kuidagi võimalik luua otsest portreed, kuna ideaalne ikoon saaks olla ainult kollaazh. Kõik etapid Oskar Kallase elus olid erineval moel mõjusad terve Eesti ajaloo seisukohast.

Kes ta siis oli?

Eesti Rahva Muuseumi rajaja. Eesti esimene rahvateaduste doktor. Folkorist. Eesti riigi esimene saadik välisriikides. Postimehe äriühisuse osanik, samuti ajakirjanik, Jaan Tõnissoni sõber, nõuandja ja mõttekaaslane. Õpetaja. Esimese eestlastele mõeldud tütarlastekooli rajaja ja juhtija…

Kindlasti ka eestlaste pikaajalise Soome-ihaluse võrdkuju - seda kinnitavad tema kontaktid noorsoomlastega, Soomest pärineb ka tema abikaasa Aino Kallas ja nii mõnedki olulised ideed, mida ta Eestis ennastsalgavalt rakendama asus.

Oskar Kallas ja Postimees

Kirjandusmuuseumi direktor Krista Aru ütleb, et viimase aja uurimistöödes on tal muu hulgas tulnud päris palju ümber hinnata Oskar Kallase suhteid Jaan Tõnissoniga. Eriti puudutab see Postimehe ülesehitamise ajajärku.

Kallase osa ajalehe arenguloos on seni jäänud üldse suurema tähelepanuta, kuna esmapilgul on ta olnud teerajaja teistes valdkondades - diplomaatias, rahvaluules, raamatukogunduses.

Krista Aru sõnul on Kallas algusaastate Tõnissoni-Postimehes viimatimainitu kõrval aga olulisim isik. «Oskar Kallas oli oluline nii Postimehe kui ka isiklikult Jaan Tõnissoni jaoks,» kinnitab ta kogumikus.

Kallas oli Tõnissoni sõber ja kaaslane, kes mõistis Tõnissoni ideid, toetas neid asjalikult ja oli viimaks hoolimata vastuoludest ka Tõnissoni parem käsi ajalehe juures. Koos arutati lehe probleeme pea nelikümmend aastat.

Sellesse ajajärku, täpsemalt 1897. aastasse, mil leht oli Karl August Hermanni käest Postimehe ühisusele läinud, jääb eredamana ka Postimehe uue trükikoja küsimus.

«Õieti oli nii Tõnissonile kui ka Kallasele selge juba esimese kuuga, et Hermanni trükikojas ei saa korralikku lehte trükkida,» kirjutab Krista Aru. «Kuid aasta jooksul Hermanni trükikojas trükkima kohustas lehe ostmisel sõlmitud kokkulepe. Ja pealegi näis lootusetuna uue trükikoja jaoks kohe raha kokku saada.»

Seega kannatati nii kaua kui vähegi võimalik. 1897. aasta suveks oli olukord aga juba väljakannatamatult halb: ajalehe trükkimine hilines, trükk oli kehv, hind kõrge. Tõnisson kinnitas Kallasele: «Trükikoda peab tulema, võetagu raha, kust tahes.» Ja saatis ta Peterburi, tehes talle ülesandeks sisseseade muretsemise.

«See, et Tõnisson üldse kellelegi usaldas trükimasinate ostmise ja ülevaatuse, on üllatav,» leiab Krista Aru. «Seda saab seletada vaid suure usaldusega Kallase suhtes.»

Kallas tuli ülesandega edukalt toime ja 22. detsembril oli ajalehe sabas juba märge «Trükitud «Postimehe» (J. Tõnissoni) trükikojas».

Järgnevalt tekkinud omavahelised vastuolud hoidsid Kallast aga mitmeid aastaid Tartust eemal. Tema uus, nö teine Tartu-periood algas 1903. aastal ja Tartus elas ta seejärel kuni saadikutööle siirdumiseni detsembris 1918.

Oskar Kallas ja ülikool

Tema biograafiasse jääb silmapaistvana 1909. aasta, kui ta taotles eesti keele lektori kohta Tartu Ülikoolis ja alustas samal ajal talu rajamist. Ametlikku tegutsemist alustas ka juba ammu tasapisi kujunenud Eesti Rahva Muuseum, mille vaimseks isaks võib Kallast pidada. Lektorikohast jäi ta ilma, talu oli ta sunnitud hiljem maha müüma. Muuseumiga jäi ta seotuks kokku 56 aastaks.

Seda ajajärku on uurinud Kallase biograafia üks paremaid tundjaid Veera Pino, kes Oskar Kallase päeval tutvustas seniavaldamata seiku.

Sellesse perioodi jääb suurte saavutuste kõrval ka üks omanäoline luhtumine, mis tulenes sellest, et 1909. aastal vabanes Tartu Ülikoolis eesti keele lektori koht.

Kõrgkooli õppejõuks saamine oli Kallase üks suuri soove. Osaliselt täitus see Peterburis, kus ta kinnitati eradotsendiks soomesugu rahvaste keelte, luule ja rahvateaduse alal. Ometi igatses ta sealt ära ja tahtis töötada kodumaal, Tartu Ülikoolis eesti keele erialal.

Juba 1901. aastal kavandati Venemaal ülikoolide reformi ning haridusministri korraldusel tuli ka Tartu Ülikoolis esitada oma seisukohad soovitavate uuenduste kohta.

Ülikooli nõukogu palus ministrit: asutatagu Tartusse eesti ja läti keele professuur. Ministeeriumis seda ettepanekut aga ellu ei viidud.

Eesti keele alal oli ülikoolis vaid lektorikoht, mida täitis 1889. aasta teisest semestrist alates Karl August Hermann. Pärast Hermanni surma jäi koht vakantseks ja selle täitmiseks kuulutati välja konkurss.

Lisaks Oskar Kallasele hakkasid kohta taotlema ka Karl Leetberg ja Jaan Jõgever. Taotlejate vahel pidid esialgse valiku tegema teaduskonna professorid, keda oli tollal üksteist, neist seitse venelast.

Veera Pino kinnitusel olid venelastest professorid Kallase vastu: silmapaistev avaliku elu tegelane ja Jaan Tõnissoni poolehoidja ei olnud venestunud ülikoolile vastuvõetav.

Pino peab tõenäoliseks, et üks nendest vene professoritest keelitas Kallase avalduse laekumise järel konkursist osa võtma ka loomult tagasihoidliku Jõgeveri, kes oli piisavalt toekas vastaskandidaat.

Kolme kandidaadi kohta paluti retsensioon pastor Villem Reimanilt, kes asetas taotlejad pädevusjärjekorda: Kallas, Jõgever ja Leetberg. Reimani sisulisi seisukohti hääletamisel aga ei arvestatud ja ülikooli nõukogule esitati sisemise hääletuse järel ainsa vastuvõetava kandidaadina Jaan Jõgever.

Otsust kritiseeris Postimehe veergudel teravalt Jaan Tõnisson, kes tõi välja selle, et teaduskonnas oli hääletamisel saanud poolthäälte enamuse ka Kallas.

Kuraator kinnitas Jõgeveri lektorikohale 7. novembril 1909. aastal. Oskar Kallas oli aga sellest kibestunud - tal luhtus seetõttu lootus teha teaduslikku tööd.