Direktor ja minister otsisid põlenud koolis öösel lootust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
HERKI KÖBAS
JUHANI PÜTTSEPP
PRIIT RAJALO
Teisipäeva öösel enne ühte peatub Tartus põlenud Hugo Treffneri Gümnaasiumi juures kaks autot, ühest ronib välja Soomest kiiresti koju kutsutud koolidirektor Helmer Jõgi, teisest haridusminister Mait Klaassen.
«Asi on hullem, kui ma arvasin,» ütleb Klaassen, silmitsedes Treffneri kooli remondiilmelist esindustiiba, mis ainukesena on tulest puutumata jäänud.
«Kuradi kurat! Alati kui ma ära olen, juhtub midagi,» ütleb Jõgi, kelle igast sõnast ja liigutusest särtsub vaid üks mõte - Treffneri kool peab jätkama.
Mööda jäätunud kustutusvett komberdab väike delegatsioon, põlevad sigaretid käes, põlenud koolimajja, kus haudpimeduses jälgivad tulevaikust kaks valvurit.
Taskulambivihuga teed otsides lähevad Klaassen ja Jõgi edasi, teisele korrusele, lähemale tulekoldele.
Esimesed põlemisjäljed koridoriseintel ei näi väga kurjakuulutavad.
Jõgi: «Siin veel kannatab olla, arvutiklassid jäid terveks. Ai jaa, aga see on vaid esimene ots.»
Söestunud koridoris
Pööre vasakule viib mehed söestunud koridori. Treffneristide pruugis kutsutakse kahjutule epitsentrit füüsikakoridoriks. Sealt pääseb reaalkallakuga kooli tähtsamatesse klassidesse - füüsika- ja keemiakabinetti ning ruumi, kus olid kaks suurt arvutiserverit.
Direktor suunab lambikiire serveriruumi.
Jõgi: «Siin on korralik tuli sees olnud. Seda ruumi ma tahtsingi näha. Kakssada tuhat vastu pükse!»
Klaassen: «Kõik on kärsanud, midagi ei ole järel.»
Sünkmustad seinad ja sodi ragin saadab meeste liikumist. Ajaloolises füüsikakabinetis valitseb kaos. See on põlemata, kuid lõhutud laega, sealtkaudu kustutati tuld.
Jõgi: «Siin oli igasugu tsaariaegseid õppevahendeid.»
Edasi viib tee auklikuks põlenud põrandat mööda keemiaklassi. Õpetaja laual lebab läbiligunenud klassipäevik. Klassis pole tuli käinud, küll aga kõrvalruumides.
Jõgi: «Siin see siis oli.»
Ta suunab taskulambi tühjakspõlenud koridorinurka, vastu haigutab must tühjus. Sellel kohal asus huvijuhi kabinet.
Bruce Willise lootus
Jõgi: «Hullumaja, raisk! Kõik on ära põlenud. Roovikud, sarikad. Sa vaata, isegi pasun on üles sulanud.»
Klaassen: «Siin on mitu pasunat.»
Jõgi: «Ja muidugi kogu see võimendus, mis meil oli.»
Klaassen: «Kuule, siin on kõvad kraadid sees olnud.»
Jõgi: «Aga mõtle, siin olid ju fotod. Kõik need karbid olid täis fotosid, mis me kooli aastapäevaks kogusime.»
Mis aastapäevast saab?
Jõgi: «No kuule. Kellel on siin isu pidutseda. Aga võibolla just peaks.»
Kõige hirmsam nähtud, jalutavad mehed mornidena tagasi allkorrusele.
Klaassen: «Millest me peale hakkame, mis oleks võimalik...»
Jõgi: «Elekter, torud, põlenud tiiva sulgemine.»
Klaassen: «Ma arvan, et võtame selle tiiva maha. Ja siis istume ise maha. Mina lükkasin homme kõik punktid edasi. Mul oli neli punkti valitsuses. Helistame kohe Kitsingule ja küsime, mida Ühispank teeb.»
Jõgi: «Mulle meeldib näitleja Bruce Willis. Ikka rabeleb välja. Kunagi ei jäta lootust.»
Klaassen: «Kehvem olukord on alati kõige parem, sest kehvemaks enam minna ei saa.»
Jõgi: «Kuhu lapsed panna?»
Klaassen: «Ka nende käest tuleb küsida. Võibolla annab põlemine hoopis teise hingamise, trotsi. Kui lapsed siia enam ära ei mahu, tuleb nad mujale paigutada. Hannes Astok oli päev otsa mõttes. Näita siia nurka valgust, siin on sihuke laga.»
Jõgi: «Osades kohtades on seened sees. Nüüd otsivad kõik ju igalt poolt seeni.»
Klaassen: «Seen seeneks, aga see on kobrutamine.»
Talad pidasid vastu
Mehed ukerdavad kottpimedas edasi, minister räägib elektrist.
Klaassen: «Elektrisädeme vastu ei saa. Võid kõhuli peale heita, ikka ei aita. Ja ma olen kogu aeg rääkinud, et haridustehnoloogiat 100 aasta vanusesse majja ei pane. Mis siin on, kurat! Helmer, kuule, aga mis kuradi jura see siin on?»
Jõgi: «See on ehitajate oma elektrikilp.»
Klaassen: «Ja mis mulle pähe tilgub?»
Jõgi: «See on lihtsalt vesi.»
Viimaks viib öine ringkäik direktori ja ministri gümnaasiumi vastremonditud ossa, mis asub põlengukolde all.
Jõgi: «Näe, isegi talad on terveks jäänud. Siin seisab Stingeri valmistatud betoonpost. Läheb üheksa meetrit maa sisse. Betooni täis ja igavene.»
Klaassen: «Kas ta ikka igavene on?»
Jõgi: «No vähemalt 100 aastat. Niikaua kui meie elame, peab vastu.»
Direktor ja haridusminister ajavad kooli ees autos veel juttu kuni poole kolmeni öösel.
Nende kohal sähvatab taevas ere täht, esimene saadik algavast leoniidide meteoorisajust, justkui kutsudes soovima.
Jõgi: «Ma juba soovisin.»
Klaassen: «Mida sa soovisid?»
Jõgi: «Nelikümmend miljonit riigieelarvest.»