Mustoja kaitsealal võib olla ühishaud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
EPP LAUGASTE
Valitsus otsustas 20. oktoobril luua Värska valda, kiviviske kaugusele Vene piirist, Mustoja maastikukaitseala, kaitsmaks paiga mõhnalist maastikku, etnoloogilist eripära ja Eestis haruldasi stepitaimede liike.
Nõukogude ajal jäi kaitseala Pihkva õhudessantväeosa Värska laskepolügooni alale, enne sõda treenis seal aga Eesti Vabariigi ratsarügement.
Sõjavägi jättis lahkudes metsa lisaks kasarmuriismetele ja roostes vagunitele maha ka kümned tankisihid, mis muudavad isegi kohalikel elanikel orienteerumise raskeks.
Mustoja tankiminevik
Suurt ökoloogilist kahju ja looduse reostust sõjavägi põhjustanud ei ole, kaevistega on vaid veidi pinnast rikutud, ütles Põlvamaa keskkonnaosakonna juhataja Henn Neemre. Kaitseala läbib kõrgepingeliin - see ei võimaldanud sõjaväelastel siin tanki- ja granaadituld teha, selgitas ta.
Tornimäe tornist paistavad üle metsa Petseri kloostri kuplid. Vanasti kuuluski Värska valla maa Petseri kloostrile.
Mustoja kaitseala lääneservas on väike ristiga tähistatud Tapetute mägi. «Rahvas räägib, et siia maeti 1941. aastal tapetud eesti ohvitserid, aga keegi seda väga täpselt uurinud ei ole,» jutustas Neemre.
Omaaegse kohaliku miilitsa Erih Kunsti sõnul tähistab rist hoopis Petseri vangilaagris tapetud kommunistide matmispaika. «Ühtegi eesti ohvitseri siin ei ole,» ütles Kunst.
Eestlased tulid lõunast
Mustoja maastik kujunes 12 600 aastat tagasi, viimase mandrijäätumise lõpul.
Suur osa iseloomulikust luitealast - Setu Sahharast - ja mõhnastikust jääb praegu kahjuks Venemaa territooriumile, märkis maastikuökoloog Jaan Eilart.
Kaitseala on ka tähtsaim stepitaimede kasvukoht Eestis. Valdai kõrgustikult Dnepri jõe allikate lähedalt algav Velikaja jõgi, mis viimase mandrijäätumise ajal umbes Alatskivi kohal Peipsisse suubus, tõi siia stepitaimi. Kaitsealal kasvavad näiteks käokuld, kaks haguheina liiki, palupõisrohi ja paluliivakann.
Õled põlevad Lautsõl
«See kaitseala peegeldab kogu meie looduse jääajajärgset kujunemislugu,» rääkis Eilart. «Uuemad uurimused kinnitavad, et ka meie asukad ei tulnud Uuralitest, nagu varem tõdeti, vaid lõunast, kus nemadki karmi kliima eest varjul olid.»
Kaitseala liivastel mõhnadel kasvavad kuivad palumännikud. Suuremad künkad, Tornimägi ja Tedremägi, on ligi 90 meetri kõrgused.
Piirkonda ohustavad metsatulekahjud, viimases suures põlengus 1962. aastal hävis ligi 2000 hektarit metsa. Kahjutuli sai alguse Venemaalt.
«Setud ei saanud piisavalt küttepuid ja torkasid vihaga metsale tule otsa,» rääkis Neemre. «Kümme aastat pärast tulekahju laius siin ilus lilla kanarbikunõmm.»
Värska idaosas kasvab setude paarisaja aastane kultusmänd - Lautsõ pedäjäs.
Männi juures peatati surnurong ja surnu all olnud õled pandi seal põlema.
«See rituaal oli piiriks kahe maailma vahel,» rääkis Eilart.
«Tahame taimed nimesiltidega tähistada, vaatetorni püstitada ja tankisihtidele mõned õpperajad teha,» rääkis Neemre. «Siin ei ole huvitav ainult looduslik pool, vaid ka setude eluolu, millest Eesti inimesedki kuigi palju ei tea.»