Olen praegu lõpetamas suure mordva kirjaniku Kuzma Abramovi, kelle sünnist möödub järgmisel aastal 100, ajaloolise romaani «Purgaz» tõlget, mis räägib Mordva hõimuliidust 12.–13. sajandil kuni maa lõpliku vallutuseni mongolite poolt. Huvitavas ja elavalt kirjutatud romaanis on juttu sündmustest, mis vene uuema aja ajalookäsitlustes on täielikult maha vaikitud, kuid millest vanades kroonikates on siiski vihjamisi juttu.
Sealhulgas mordva injazori (vürsti, hõimuliidu juhi) ajaloolisest võidust vene vürstide koondväe üle, mis on igatahes ajalooline fakt. Samuti räägib see mordvalaste sõprusest bulgaaride (praeguse Tatarimaa) riigiga, pidevast vaenutsemisest tol ajal omavahel sõdivate vene vürstiriikidega ja võitlustest mongoli vägede vastu. Kuid selle taustal on mitmed köitvad isikulood, armastuslood ja mordvalaste eluolu kirjeldused.
Eesti lugejale, kelle vanem ja keskmine põlvkond on täis tuubitud vene ajalookäsitluste valesid (iseasi, kui palju seda usuti, aga tõde selle ümberlükkamiseks ka polnud eriti kusagilt võtta, kui polnud just tegemist ekstra huvitatud uurijaga, kes suutis üles kaevata pooleldi tundmatuid ajalooürikuid), peaksid sellised meie hõimurahvaste ajalookäsitlused nii huvi kui teavet pakkuma, eriti kui need on pakitud ilukirjanduslikku vormi.