Ajakiri Pulss küsitles anonüümseks jääda soovivaid grafitikunstnikke, kes kinnitasid, et nemad Tallinna vanalinna ei sodi. «Enamik sodi, mida linnaruumis näha võib, on suvaliselt lihtsalt plätserdatud. Seal pole tegu grafitiga, vaid mõtlematu käitumisega,» kinnitasid nad.
Mastaapne rindetanner on linnahall – mõni aeg tagasi puhtaks pestud betoonpalee välisseinad on praegu taas värvikirjadega kaetud. Linnavalitsus kuulutas aasta-paar tagasi välja täisleppimatuse − grafitit võib teha vaid ametliku loaga või eravaldustes, kui on kokkulepe. Kõlab muidugi mõistlikult. Kuid on ka rohkesti linlasi, kes arvavad, et proff ja kvaliteetne grafiti võib linnaruumi kaunistada. Pulss päris anonüümseks jääda soovivailt kunstnikelt, kuidas edasi?
Kui palju on Tallinnas grafititegijaid?
Tänavakunstnikke ja grafiti-artiste on 150 kanti. Arvestades, et Berliinis on see hulk umbes 30 000, siis pole siin suur seltskond. Alustades noortest algajatest ja lõpetades professionaalsete joonistajatega. Osa artiste on moodustanud crew’d, et koostöös, ühisel meelel teha suuremaid töid kui üksi jõuab. On üksikuid joonistajaid, kes seisavad ainult enda eest.
Mis vahe on grafiti-tegijail ja seinasodijatel?
Grafitikunst on nagu mäng tegijate vahel, et kes kõige ilusama ja ägedama töö kõige ägedamasse kohta teeb. Et saada respektitud grafitikunstnikuks, pead sa läbima pika teekonna. Toy’st King’ini ehk algajast profini. Alguses ei oska tavaliselt keegi spreipurki korralikult kasutada. Ei tehta vahet seintel, kuhu grafiti sobib ja kuhu ei sobi. Ajapikku õpitakse ning tekivad ilusamad ja puhtamad jooned.
Igale kunstnikule areneb oma stiil ning kohad, kuhu ta oma töid teeb. Mina ütleks, et kõik, mis enne seda toimub, on sodimine. Pärast seda on tegemist juba nauditava kunstivormiga. Enamik sodi, mida linnaruumis näha võib, on suvaliselt lihtsalt plätserdatud. Seal pole tegu grafitiga, vaid mõtlematu käitumisega. Samas teevad grafitijoonistajad ka hotspot’e, mis on avalikemas kohtades, et inimesed neid rohkem näeksid. Aga mitte Raekoja platsile, vaid pigem kuskile teeäärsele hallile elektriputkale.
Kes sodivad vanalinna maju?
Üldiselt suvalised inimesed, kes on spreipurgi kätte saanud ja kes asjast midagi ei tea. Samas ka näiteks grafitituristid, kes ei oska vanalinna hinnata. On ka muidugi harrastajaid, kes ei oska oma töödele pinda valida. Meie vanalinna ei sodi!
Linnavalitsusega olete sõjas, mis seis on?
Seis on sitt, aga see on meie tuleviku väetis. Meil oleks mõttekas teha legaalseid seinu, et asja arendada. Grafitikunstnike tööd ei saa hetkel avalikel pindadel olla väga detailsed ja tavainimese jaoks muljetavaldavad, kuna neid ei jõua seal lihvida. Head tööd võib teha mõnikord nädal aega. Tavaliselt saab ühe kaheksatunnise sessiooniga ka korraliku töö seinale. Öösel tänaval on sul aega vahel vähem kui kümme minutit. Ehk tulemus on mitu korda kiirem ja lihtsam.
Kuidas grafititegija tööpäev/töö-öö välja näeb?
Tööpäev nagu igal teisel inimesel. Ööpäev − öös on asju. Mõnus on pimedas hulkuda ja tunnetada energiat, mida öö pakub. Veel parem tunne on siis, kui jõuad koju ja tead, et midagi on kusagil seinal homset päevavalgust ootamas. Midagi värsket ja ilusat ja stiilset. Palju parem kui suvaline telliskivisein! Andke meile võimalus!
Palju maksavad värvipurgid ja mis on keskmine kulu?
Neli eurot purk ja kiire öine töö läheb tavaliselt maksma umbes 30 eurot. Piece, mida kaks päeva meisterdad, maksab umbes 80–120 eurot (ehk umbes 30 värvi).
Kas Eestis on tõelisi grafiti-kunstnikke ja kus nende šedöövreid näha saab?
Jah, meil on korralike joonistajaid. Kaks põhilist hall of fame’i: Balti jaamast jalutada mööda raudteed Kristiinesse ja teine Tondi rongijaamast jalutada Nõmme poole. Head ja kvaliteetsed grafitid, mitte mingi suvaline jorr!