Nutt: vene valijate püüdmine nõuab ressursse, mis ei tasu end ära

Mart Nutt

FOTO: Toomas Huik

Riigikogu liige Mart Nutt (IRL) põhjendab intervjuus Postimehele, et paremparteid on juba korra teinud luhtunud katse vene valijaskonda püüda. Teist korda ei tasu vahendeid kulutada, vaid mõttekam on oodata venelaste integreerumist – siis õnnestuks neid kõnetada juba eestlastele mõeldud sõnumitega.

Miks IRL venekeelse valija hääle saamiseks ei pinguta?
Eks seda oli ju püütud ka teha, eriti Res Publica 2000ndate aastate alguses, kus päris palju tegeleti venekeelse valijaga…

See oli 13 aastat tagasi.
Nojah, ega see tegevus väga edukas ei olnud. Seda lootust või tahtmist ei ole ka siiamaani maha maetud, aga see on täiendav ressursikulu. Me ei ole saanud siiski enda hulka piisavalt inimesi, kes vene keskkonnaga hästi suhtleksid. Kolmas põhjus on, et IRL on rahvuslik erakond ja meie ideed ei ole sama lähedased venekeelsetele, kui eestikeelsetele inimestele.

Olete te püüdnud saada oma ladvikusse vene nimesid?
Seda on püütud. Ladvikusse võib-olla mitte, aga erakonda küll.

Mul on hüpotees, miks seda ei tehta: eesti ja vene valija kõnetamiseks tuleb erakonnal sisuliselt koostada kaks erinevat valimislubaduste nimekirja, mis võivad kergesti vastuollu minna. Nii on oht hoopis hääli kaotada - ühele kaardile mängida on turvalisem.
Ma arvan, et see pole hüpotees – tegelikult see nii ongi. Kui vaadata eriti Keskerakonna käitumist, siis neil on ju kavad eesti- ja venekeelsele valijale erinevad. On tekkinud piinlikke momente, kus eesti- ja venekeelsele valijale lubatakse risti vastupidiseid asju, mida ei ole võimalik üheaegselt teostada. Teised erakonnad on püüdnud seda vältida, aga selle hinnaks on, et venekeelse valijaga ei ole nii head kontakti saadud.

Isegi kui inimestelt küsida, miks te toetate Keskerakonda, siis vastus ei ole heade valimislubaduste pärast, vaid seepärast, et keskerakondlased on naši, aga teised ei ole.

Kas on võimalik panna kokku lubaduste nimekiri, mis oleks mõlemale rahvusgrupile meelepärane?
Siin on kaks asja. Esiteks võtab see kindlasti aega: üheks takistuseks on vene elanikkonna ebapiisav eesti keele oskus, mitte piisavalt hästi toiminud integratsioon ja asjaolu, et valijagruppidel on erinevad väärtushinnangud. Teiseks Venemaa lähedus: eesti valijad käsitlevad Venemaad ohuna, venekeelsed valijad mitte. See ei saa juhtuda üleöö. Kindlasti leiaks kokkupuutepunkte pragmaatilistes küsimustes, aga kas sellest piisab? Isegi kui inimestelt küsida, miks te toetate Keskerakonda, siis vastus ei ole heade valimislubaduste pärast, vaid seepärast, et keskerakondlased on naši, aga teised ei ole.   

Olukord on pikki aastaid skisofreeniline. Keskerakond teeb näo, et nad tegelevad venelaste probleemidega…
Täiesti õige. Nad teevad näo, et tahavad tegeleda.

…sotsid üritavad sellega tegeleda, IRL ja Reformierakond hoiavad vaikivat distantsi. Kas see ei tekita teis muret?
Ma arvan, et seis on probleemne, aga kõigi parteide jaoks on küsimus – mida teha? Keskerakond on teinud väga selgelt valiku vene valija enda taha saamiseks, kusjuures nad on 20 aasta lõikes pidevalt eesti valijaid kaotanud. Nüüdseks võime öelda, et Keskerakond pole mitte üldrahvalik, vaid vene partei.

Sotsid on püüdnud tõesti vene valijaskonda endale saada, kasutades Keskerakonnale omase sotsiaalse programmi ülevõtmist, aga see ei ole töötanud. Põhjus on selles, et neid – erinevalt Keskerakonnast – ei peeta omadeks. Siin on välised põhjused: Moskva suhtumine, vene meedia suhtumine. Kui välja arvata üksikud kandidaadid, nagu Ossinovski Narvas, siis sotsid praegu pigem ei saa vene valijate hääli kätte.

IRL ja Reformierakond aga vaatavad valdavalt seda, et see ressurss (mida tuleb rakendada venekeelse valijaga suhtlemiseks – O.K.) ei ole sihipärane – selle kulutamine ei anna piisavat tulemust.

Kui kaua see status quo edasi kestab?
Ma ei arva, et olukord valijate käitumises muutuks aasta-kahe või ühe valimistsükliga. Need on põlvkondlikud küsimused. Inimeste kultuuriline ümberorienteerumine võtab kauem aega, poliitilise valiku juured on kultuuritaustas. Vaadake kas või eestikeelset valijaskonda, kelle hulgas on aktuaalne, kas ollakse parem- või vasakpoolsed, liberaalid, konservatiivid või sotsiaaldemokraadid. Vene valijate grupis sellist diferentseerumist ju ei ole! Keskmine venekeelne valija endale sellist küsimust ei esita, hääletamine toimub väga paljus rahvusprintsiibist lähtuvalt.

Probleem on ju palju elementaarsem: vene elanikkonnaga meie paremerakondadest mitte keegi ei suhtle. Võõrandumine süveneb, mitte ei säili 2007. aasta eelne olukord.
See võib mõneti nii olla, aga kas see olukord 10-15 aastat tagasi oli parem? Ma ei julge nii öelda. Lihtne on tuua põhjuseks Pronkssõdur, aga paljuski on küsimus muus. Varasemad lähenemised vene elanikkonnale ei ole andnud tulemusi ja see on toonud kaasa lähenemise, et me ei suuda nii kui nii midagi teha. Tegelikult on see suhtumine vale.

Rääkisite vajadusest integreeruda ja eesti keel selgeks õppida. Kes siis peab esimese sammu astuma – erakonnad või venekeelne valijaskond?
Esimesed poliitilised sammud on kindlasti tehtud juba 1990ndate aastate lõpus. Raha on tegelikult integratsiooni maetud ikka päris palju. Ma kardan, et ei saa püstitada küsimust nii, et üks organisatsioon peaks astuma esimese sammu, aga teistel ei ole vajadust sellega tegeleda.

Tagasi üles