Eesti oma X-files: vaigutaja on taas Süvahavval käimas

süvahavva Foto: kaader «süvahavva» telesarjast

Alustuseks tavapärane tõdemus, et teler on kuradist ning kes tahab Süvahavva saagast õiget elamust, peab võtma kätte raamatu. Nii lihtsalt on, sest kaadrite tõtlik kerimine välistab vaimse süüvimise ja sellegi, et sa peatud korraks ning teed enesele selgeks, kes on vaigutaja, rõugutaja või arbuja tegelikult. Kuigi jah, kes vähegi viitsinud viivukski väisata esivanemate vaimumaailma, teab seda niigi. Samas on kordamine tarkuse ema. Ja kordaja tarkuse isa?

Niisiis «Süvahavva». Tänapäeva eesti kirjanduse ühe suurkuju Indrek Hargla järjekordne rännak läbi oleviku minevikku. Esmalt teleseriaalina, seejärel raamatuna. Tituleeritud maakeelseks etnopõnevikuks või eestimaiseks «Twin Peaksiks». Iksfaililik on raamat kindlasti ning ka tolle kultussarja deviis «Tõde on kusagil olemas» kehtib täiega.

Eesti keskmine perekond – ema, isa, kaks last – kolib Põlvamaa metsatallu, Süvahavvale. Ja hakkab juhtuma. Tegelikult on juhtunud kogu aeg, sajandeid. Ka talu eelmise omaniku hukk saunapõlengus on salapärane, samavõrd kui tema testament ja sõnumid järglastele. Õigemini järglasele. Arbujale. Kes peab olema üks Süvahavvale kolinud lastest – enesessetõmbunud autistlik Arno või pealtnäha linnatšikk Arnika.