Rein Raud: eraülikool õpetab hästi vaid äri
Postimees.ee intervjuu!

Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud

FOTO: Silja Kaigu.

Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud ütleb intervjuus Postimees.ee'le, et eraülikool suudab hästi õpetada vaid äri, muus osas kipub ikka kannatama kas kvaliteet või kasum.


Kuidas suhtute sellesse, et Akadeemia Nord otsustas ühineda Tartu Ülikooliga? Mida tähendab see teie ülikoolile ja Eesti kõrgharidusmaastikule laiemalt?

Pidasime samuti kuni hiljutise ajani Akadeemia Nordiga läbirääkimisi, kuid meie nägemuses pidanuks Akadeemia Nordi tulevane staatus olema seatud sõltuvusse kvaliteedihindamise tulemustest.

Akadeemia Nord teatas meile, et katkestab läbirääkimised, kuna Tartu Ülikool lubavat neil senisel kujul jätkata sõltumata Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri otsusest - TÜ-l on ju kõigil Akadeemia Nordi tegevusaladel niigi tähtajatu õpetamisõigus.

Ometi on mul seda raske uskuda. Kuni Nordi ja TÜ ühinemist pole toimunud, on ennatlik hinnata, mida see Eesti kõrgharidusele tähendab, sest ühinemise täpsed asjaolud ei ole teada.

Igatahes peaks see protsess olema avalikkuse, eriti aga kvaliteediagentuuri tähelepanu all.

Mida te arvate sellest, et Eestisse jääb sel juhul vaid kaks tudengite arvult natukenegi ülikooli mõõtu olevat eraülikooli (EBS, Euroakadeemia)? Kas peaks needki ära kaduma või võiks seista selle nimel, et eraülikoolid kui arvestatav alternatiiv avalik-õiguslikule kõrgharidusele säiliks?

EBSi tegevusala ja nišš on niivõrd spetsiifilised, et temal on kindlasti oma koht Eesti haridusmaastikul olemas ning ma ei näe mingit põhjust, miks ta peaks kaduma. Äri on ilmselt ka ainus ala, mida võib äriliselt õpetada ja ikka heade tulemustega.

Euroülikoolist rääkides peaks aga küll ütlema, et tudengite arv kohe kindlasti ei ole ülikooliks olemise piisav tingimus.

Eraülikoolide põhiline probleem ongi see, et nad pigistavad kvaliteedi koha pealt tihti silma kinni. Samas kohtab neis muidugi ka häid asjatundjaid. Kuid kvaliteetset haridust ei saa anda nii, et see tooks omanikule märkimisväärselt sisse.

Samuti ei saa akadeemilist asutust normaalselt juhtida nii, et omanik otsustab kõik.

Liitsite aastate eest endaga Humanitaarinstituudi (EHI), kuidas tagant järele vaadates see operatsioon õnnestus? Mida positiivset-negatiivset kumbki pool teisele juurde andis?

Me ei liitnud endaga Humanitaarinstituuti, meie ülikool moodustus mitme Tallinnas tegutsenud haridus- ja teadusasutuse, sh EHI ühinemise tulemusena, mis ka polnuks selle ühinemise juriidiline vorm.

Viis aastat tagasi alustasime olukorrast, kus ükski senine tava polnud iseenesestmõistetav ning olime võimelised kõigi osapoolte parimat praktikat üle võtma. See on olnud meie ülikooli arengus väga oluline.

Samas tuleb ka öelda, et EHI ei olnud kunagi eraülikool sarnasel viisil, nagu teised Eesti eraülikoolid, pigem oleks õige tema kohta öelda sõltumatu - ta ei tegelenud kasumlike aladega ega tootnud kellelegi tulu.

Pärast seda, kui haridus- ja teadusministeerium hakkas kõiki ülikoole samal viisil reguleerima (neid sealjuures samal viisil toetamata), ei olnud ka sellest sõltumatusest enam suurt lugu.

Loomulikult on EHI ülikooli koosseisus muutunud - positiivselt poolelt tooksin esile tema teaduspotentsiaali tohutu kiiret avanemist - aga me ei saa öelda, kuidas ta oleks muutunud iseseisvaks jäädes.

Miks on läinud nii, et eraülikoolid liituvad riiklikega, mitte omavahel? On see hea või halb, arvestades seda, kuivõrd efektiivselt saavad sageli eraülikoolid hakkama halduspoole ja n-ö kliendisõbralikkusega?

Mulle tundub, et valdava osa erahariduse väljatõrjumine kõrgharidusmaastikult on juba tükk aega tagasi tehtud põhimõtteline otsus, ehkki seda selles sõnastuses paberile pole pandud, ja eraülikoolide avalikega liitumine vaid loomulik reaktsioon sellele.

Kas see on hea või halb, selle üle oleks võinud arutleda kümme aastat tagasi.

Tagasi üles