Von Krahlis etenduv lavastus «Oh My God» ei täida inimest, kes end laadima läheb.
Tellijale
Igav vesi viidikatega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma lähen jõe äärde, surun näo pruuni vette ja avan pinna all oma silmad. Võib juhtuda, et üksik viidikas põikab uudistama. Võib juhtuda, et kuskil all tumedas mudas välgatab mõni sõrmus – kättesaamatult kauge. Kuid enamasti on see lihtsalt pruun ja igav tühjus, mida sa näed – riiulite kaupa inimesi otsekui öises tühja supermarketis, kes on end mässinud paari abitusse lausesse (mille väljamõtlemisele nad on kulutanud tunde, kui mitte päevi), kleepinud endale külge näitajad vanuse ja strateegiliste kehamõõtudega (enamasti samuti väljamõeldud) ning lebavad nüüd liikumatult riiulitel, mähitud kilesse nii mitmekordselt, et paljudel pole näha nägu ega keha.»