OÜ Rentokil Lõuna-Eesti müügijuht Anneli Haavandi, kes küll Tallinna ühiselamute teemal täpsemalt sõna võtta ei oska, näeb et prussakatest suuremaks probleemiks on Eestis muutumas lutikad.
Kogenud tõrjuja: prussakatest suurem probleem Eestis on lutikad
5. november 2013, 08:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Lutikad ja kirbud. Tartu põhjal võib öelda, et lutikate korral ei mängi rolli isegi see, mis seisukorras on ühiselamu. Ühes kallimas Tartu ühiselamus on lutikate probleem olnud mitmel korral aktuaalne,» märkis Haavandi.
Kuni veel viis aastat tagasi olid 12 aastat eluruumide parasiitide tõrjega tegelnud Haavandi sõnul lutikad väga harv tõrjenähtus, viimasel ajal on neid palju hotellides, kodudes, ühiselamutes. «Põhjuseks on see, et inimesed reisivad rohkem ja saladus pole ka see, et lutikaid toovad siia välisüliõpilased.»
Haavandi hinnangul on parasiidid vohamas neis ühiselamutes, kus korda ei jälgita. «Tuppa sisse ju üldjuhul ei vaadata, et kes seal sees täpselt elab. Veel enam - sellistes kohtades, kus sotsiaalpinnad või kahtlase kontingendiga elanikud veel lisaks, tuleks teha tõrjet vähemalt kord kuus. Muidu lähevad majad käest ära ja siis on probleemiga silmitsi seista juba keerulisem,» räägib kogenud tõrjuja.
Haavandi sõnul on tema töökogemus näidanud, et elu koos putukatega võib olla vaimselt väga laastav. «Oleneb muidugi inimese paanikaastmest. Mäletan üht seika, kus inimese kodus olid kirbud ja ta oli veendunud, et ei saagi neist lahti. Tegime tõrje ja juba mõne aja pärast pidime uuesti kohale minema. Klient kaebas, et ka pärast tõrjet sügeleb, kuigi kirpe enam korteris polnud,» rääkis Haavandi, kelle sõnul tekib eriline paanika neis, kel tuleb ühtäkki esimest korda elus taolise olukorraga silmitsi seista.
«Ka mul endal on tõrjujana tekkinud paanika, kui mulle prussakaid sõna otseses mõttes kaela kukub. Siis raputan ja saputan end pärast korralikult puhtaks. Üldjuhul lähme objektile nii, et tõrjet teostades ei kohta ühtki putukat, sest päevasel ajal nad end peidavad. Aga tuleb öelda, et igal aastal kuulen mõne tõrjuja käest lauset, et «hullemat kohta pole näinud ja nüüd nägin»,» teab Haavandi.
Haavandi teab, et paljud probleemiga silmitsi seisvad avalikud asutused teostavad tõrjet suure saladuskatte all. «Kui tõrjeautol on peal reklaamkirjad, siis palutakse see parkida kuhugi eemale. Mäletan seika, et ühes eramajade rajoonis sai tõrjuja sõimata, et tuli reklaamkirjades autoga tema maja juurde. Probleemi pärast tuntakse häbi ja süüd,» rääkis Haavandi.