Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)
/nginx/o/2013/11/06/2604258t1hbc82.jpg)
Pärnu haigla arsti Raido Paasma homme Tartu Ülikoolis kaitstav doktoritöö «Metanoolimürgistuste kliiniline uuring: massiliste mürgistuste käsitlemine, ravi antidootidega ja pikaaegne prognoos» avab muuhulgas õõvastava tõe nende 2001. aasta metanoolitragöödia ohvrite kohta, kellele arstid kinkisid teise elu: kes ei ole ennast veel surnuks joonud, see tegeleb sellega.
Teie töös on kirjas: «Metanoolimürgituse laine ajal 2001. aastal oli Pärnus puudu nii diagnostilistest võimalustest kui ka ravivahenditest. Hoolimata sellest rakendati kiiresti raviprotokoll, kaasati olukorra lahendamisse teised tervishoiuteenuse osutajad, ning tänu korraldatud patsientide logistikale õnnestus suremus hoida 22 protsendi juures, mis on võrreldav varasemate avaldatud uuringutega.» Teie töötasite juba toona Pärnu haigla intensiivraviosakonna juhatajana. Kas pärast väitekirja valmissaamist tundub, et midagi oleks toona saanud paremini teha?