Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2013/11/07/2607392t1h3ecb.jpg)
Täna õhtul annab Von Krahli teatris toimuval üritusel Mutant Disco kontserdi James Ferraro, keda mõned peavad tänapäeva muusika tähtsaimaks hulluks geeniuseks.
Põlise njuujorklase tulevikukõlalist r’n’b-muusikat on kirjeldatud muu hulgas ka kui «külmutatud jogurtit». Ferraro eelmine, 2011. aastal ilmunud album «Far Side Virtual» pälvis mainekalt Briti muusikaväljaandelt The Wire parima 2011. aasta plaadi tiitli.
Tema värskelt ilmunud plaat «NYC, Hell 3:00» viib nõudliku kuulaja kokku Ferraro isiklike mälestustega kaheteistkümne aasta tagusest 11. septembrist.
Viibid praegu tuuril. Meeldib sulle üldse tuuritada ja live’is esineda?
Mulle väga meeldib live’is mängida. Muidugi jäävad alati logistikaga seotud küsimused, et kuidas ideed live’i mõttes kõige paremini teostada. Tegelikult meeldib mulle see sama palju kui salvestaminegi. Asi peab lihtsalt töötama. Selles on oma võlu.
Sinu viimane plaat kannab pealkirja «NYC, Hell 3:00». Millised tunded sul selle öise kellaajaga seostuvad ja miks sa plaadi just niiviisi otsustasid nimetada?
Pigem valis kellaaeg minu ja otsustas minu eest. Mina sõitsin taksos, pea Moëti joomisest uimane, või oli see hoopis nii, et kondasin üksi mööda linna ringi. Nagu vampiir linnas.
Oled põline njuujorklane, Bronxis sündinud. Kui hea linn see on 2013. aastal elamiseks?
Lahe linn on. Praegu on New Yorki väga hüper ja mitmetahuline. Eks ta muidugi ole alati hüper olnud.
Alates 2011. aastal ilmunud plaadist «Far Side Virtual» toimus sinu muusikas pööre. Sellest plaadist peale on su muusika peegeldanud ultra-kaasaegse tarbimiskultuuri külmi pealispindu, kui nii võib öelda. Kas see maailm pigem köidab või hirmutab sind?
Ma lihtsalt elan! Minu vaatepunkt sisaldab nii hirmu kui joovastust. Meil kõigil on need futuristlikud iPhone’id, me loeme droonidest. Võimalik, et elame üldse ajaloo kõige köitvamal ajastul. Hirm on kindlasti ülehinnatud. Mina võtan lihtsalt teadmiseks seda, mis on siin ja praegu.
Milline on su kõigi aegade tehnoloogiline lemmikese?
Ma keskendun rohkem süsteemidele ja ökoloogiatele, mida uus tehnoloogia sünnitab. Süsteemidele on omane hääbumine, mida hoitakse tasakaalus sellega, et sekkuvad uued tehnoloogiad. Võtame kasvõi, kuidas sotsiaalmeedia on muutnud seda, kuidas me end ja oma suhet inimestega tajume. Aga jah, mingis mõttes ma respekteerin asju nagu moodsad sillad, infrastruktuuride LED-osakesed ja muu selline.
Asjadest, millest kõneleb su muusika, on palju kirjutanud populaarsed prantsuse ja ka muud meediateoreetikud, nagu Jean Baudrillard, Paul Virilio, Arthur Kroker jne. Kui palju sa ise nende tegemistega kursis või neist mõjutatud oled?
Baudrillard oli teismeeas mu suur iidol. Ta oli minu jaoks huvitav kui välismaalane, kes võtab ameerika kultuuri osadeks lahti. (Jean Baudrillardi «Ameerika» on ka eesti keelde tõlgitud – toim.) Kuid lisaks sellele, et ta võttis lahti ja analüüsis, tegi ta seda poeetiliselt, mis andis asjale kaalu ja tähendust, mida see kõik kindlasti vääris. Paljud lihtsalt eiravad selle olulisust, mida USA sümboolselt inimeste teadvuses esindab.
Millised on su muusikalised tulevikuplaanid? Kunagi rääkisid plaanist kirjutada ooper.
Loomulikult on see endiselt mu unistus. Järgmisel aastal on mul mõned projektid käsil, mis mind sellele kindlasti lähemale viivad.