Mida haritlane veel oskaks tahta
1993. aasta suvel tulin ma Eestisse tagasi. Just lõpetasin ülikooli, kui naine ütles, et tema enam Venemaad välja ei kannata, ning ühel juunikuu päeval tassisingi ma reisirongi platskaartvagunist oma raamatukastid ja uue elektroonilise kirjutusmasina Balti jaama perroonile. Otsisin võimalusi eluks taasiseseisvunud Eestis.
Tartu Ülikooli mind ei võetud, küll aga sain filosoofia lektoriks Tallinna Tehnikaülikoolis. Ka EHIs lubati mul pärast mõningat kahevahelolekut ühte loengut pidama hakata – see oli vist Heideggerist. EHI seltskond ja atmosfäär olid iseäralikud. Olin õnnelik, kui aasta pärast EHI filosoofia lektoriks sain. EHIs ei räägitud rahast ega majandusest, poliitikast ega valimistest, seal taotleti puhast vaimsust. Inimesed tulid terveteks päevadeks ja pikkadeks õhtuteks kokku ja muudkui vaimustusid vaimust enesest.
Panid vaimu, nagu Kalev Kesküla ütles, kui ta lugusid tellis. Aitab küll asjade ajamisest ja töö tegemisest, ütles ta, pane vahepeal vaimu ka. Aga ma tegin seda niigi. Mu naine sai head palka ja mina käisin muretult loenguid lugemas – praeguse kaitseministeeriumi ruumides Sakala tänaval ja pärast Salme kultuurimajas Kalamajas. Ruumid olid kõledad ja külmad. Üliõpilased käisid kohal omast entusiasmist ja teadmisteihalusest. Auditooriumis oli intellektuaalset pinget ja millegi tähtsa tegemise tunnet.
Mida üks haritlane veel peaks tahtma! Mingi pisut bütsantslike joontega vaimsete isiksuste kultus oli seal ka. Üsna suur lõhe üliõpilaste ja õppejõudude vahel, kuigi EHI omamütoloogia räägib vastupidisest. Aga siis hakkasid bürokraadid Eesti hariduses korda looma ja nüüd on EHI jõudnud samasse kohta, kuhu kõik teised. Üks üks, üks kaks, atesteerimine, evalveerimine, ülemineku- ja motivatsioonihindamine, tagasisideküsitlused, akrediteeritud õppekavad, nominaalajaga lõpetajad ja suured uhked hooned. Vaimu on pisut vähem kui arvepidamist, aga eks ta üks metsik värk oligi sel segasel ajal.
