Küllap saavad paljud isad homme kaardi, tassi või särgi kirjaga «Maailma parim isa». Ei usu, et keegi neid sõnu niisama suusoojaks loobib. Küllap on isad selleks oma armastuse ja hoolivusega kuhjaga põhjust andnud. Enamik issisid ongi oma lastele parimad – kuidas siis teisiti?
Mina kasvasin esimesed eluaastad isata, sest võõras ja kuri võim oli ta minult röövinud ning Eestist kaugele Siberisse saatnud. Lihtsalt selle eest, et ta ülekuulamisel oma küla mehi välja ei andnud ja metsavendadele omatehtud puskarit pakkus. Hiljem tal süüd ei leitudki, kuid selleks ajaks, kui poliitvangid Stalini surma järel koju lasti, olid kaotsi läinud pikad aastad, mis lihtne talumees oma naisest ja lapsest lahus külmal maal pidi veetma.