Täna alustab koduteed üks meie ekspeditsiooni liige Andras Kaasik, kelle laeks jäi seekord II vahelaager 7100-meetri kõrgusel. See on nüüdseks ka mehe isiklik kõrguserekord. Ja ehkki 8000-meetri maagiline piir jäi saavutamata, ei ole Andras selle pärast löödud - seekord asjaolud lihtsalt ei klappinud ja tulevikus ei saa uut katset kindlasti välistada.
Andras nõustus selgitama Postimees Online'ile ekspeditsiooni poolelijätmist.
Mis juhtus?
Ma leian, et me oleksime pidanud proovima tippu üritama 7. mail, aga et selles suhtes ei olnud grupil üksmeelt, ja me eile peale omavahel diskuteerimist otsustasime alla baaslaagrisse laskuda, siis tundus mulle, et 5000-6000-meetri vahel neli korda edasi tagasi kõndida ei ole eriti mõtteks.
Olin endale juba peale kolmandat ülesminekut lubanud, et see jääb viimaseks ja neljandat korda ma seda ei tee. Tervisega on kõik korras, sellega probleeme ei ole, aga sisemist motivatsiooni hakkas nappima.
Kas sa täheldad ekspeditsiooni liikmete hulgas mingisuguseid vastuolusid?
Mulle tundub, et ekspeditsiooni liidrid on natuke liiga ettevaatlikud.
Kogu aeg on jutt mingitest puuduolevatest köitest ja ilmaennustustest, aga minu meelest peaks üks alpinist ikka ise vaatama ja proovima tippu teha. Ka sõltumata sellest, mis tingimused üleval täpselt valitsevad. Muidu on vahepeal selline tunne, et me ootame, nagu lapsed, et meile tehtaks tee valmis ja siis, palun väga, jaluta üles. Aga et ma ise ei ole ilmselt ka veel valmis väga ekstreemsetes oludes toimetama, teed rajama, köisi paigaldama, jne., siis tundubki õige olevat see asi seekord katki jätta ja koju minna ning seal oma pere- ja tööasjadega tegeleda. Aga mingeid põhimõttelisi vastuolusid ekspeditsiooni liikmete vahel minu meelest küll ei ole. Minu lahkumine on ikka minust endast tulenev isiklik otsus, see ei ole mõjutatud teistest ekspeditsiooni liikmetest või nende otsustusest.
Kas ilmaolud Cho Oyul üllatasid sind?
Tegelikult ju ei üllatanud, enneolematult rasket ilma pole minu meelest olnud, näiteks 50-meetrist tuult. Muu oli aimatav. Näiteks siis, kui me vahepeal all olime, saime uuesti üles minnes köied uuesti kätte ilma suuremate probleemideta, tõsi küll, seal oli enne meid ka juba uuesti peal käidud. Ainuke, mis võib-olla üllatas, oli see, et eelinfi põhjal ei pidanud see mägi olema eriti tehniline, tegelikkus on aga teine.
Kas Venemaalt pärist mägironija hukkumine mõjutas ka kuidagi sinu otsust ekspeditsioon katkestada?
Kellele meeldib astuda kodu ukse taha ja leida sealt surnukeha... Seda enam, et me täpselt ju ei tea, mis selle mehe hukkumise põhjustas. Asja teeb veel hullemaks see, et mees kasutas meie varutelki, mille me olime jätnud esimese ja teise laagri vahele, ja seal ta siis väidetavalt enam ei ärganudki. Jah, ma arvan küll, et see vahejuhtum oli üks mitmest faktorist, miks ma täna kodu poole hakkan liikuma.
Mis edasi?
Ma arvan, et ma lähima 5-6 aasta jooksul matkasid kõrgemale kui 6000 meetrit ei planeeri. Esiteks on see liiga palju aega ja kannatust nõudev ja teiseks peaksin ma ilmselgelt endale põhjalikumalt selgeks tegema alpinismi põhitõed alates tehnikast ja lõpetades meteoroloogiast. Aga ekspeditsiooni liikmetele, kes siia jäävad, soovima ma nii Cho Oyul kui ka Shisha Pangmal edu, ja ausalt öeldes ei näe ma ka ühtegi põhjust peale ilma, miks nad neid mõlemat tippu teha ei saaks.
Postimees.ee kajastab Himaalaja ekspeditsiooni olulisemaid hetki!