Aljona Suržikova: Remarque’i kodumaal mõeldakse inimõigustele

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aljona Suržikova.
Aljona Suržikova. Foto: Erakogu

Osalemine Osnabrücki filmifestivalil tõi pähe mõtte, et küps kodanikuühiskond, selline, nagu on üles ehitatud Saksamaal, on tõeliselt kaasatundev ja kaasaelav ühiskond, kirjutab režissöör Aljona Suržikova. See on ühiskond, mis võitleb vaesusega, võtab vastu sisserändajaid, rajab linnu põgenikele. See on ühiskond, mis tunneb vastutust kogu maailma hädade pärast.

Kui ma esimest korda Saksamaale sattusin, olin alles seitsmeteistkümneaastane. See juhtus 1998. aasta suvel. Olin kogu juunikuu töötanud ettekandjana vanalinnas Raeköögi baaris (praegu on seal Beerhouse).

Teenitud rahast jagus pileti ostmiseks Berliini ja tagasi. Sõitsin vabatahtlikuna töölaagrisse. Meie, vabatahtlikud kogu maailmast, pidime ehitama Berliini äärelinna laste mänguväljaku. Töötasime iga päev neli-viis tundi ning vastutasuks meid söödeti ja joodeti ja viidi nädalavahetuseti ekskursioonidele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles