Osalemine Osnabrücki filmifestivalil tõi pähe mõtte, et küps kodanikuühiskond, selline, nagu on üles ehitatud Saksamaal, on tõeliselt kaasatundev ja kaasaelav ühiskond, kirjutab režissöör Aljona Suržikova. See on ühiskond, mis võitleb vaesusega, võtab vastu sisserändajaid, rajab linnu põgenikele. See on ühiskond, mis tunneb vastutust kogu maailma hädade pärast.
Tellijale
Aljona Suržikova: Remarque’i kodumaal mõeldakse inimõigustele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui ma esimest korda Saksamaale sattusin, olin alles seitsmeteistkümneaastane. See juhtus 1998. aasta suvel. Olin kogu juunikuu töötanud ettekandjana vanalinnas Raeköögi baaris (praegu on seal Beerhouse).