Hardo Pajula: paranoiline dentist

Hardo Pajula Foto: SCANPIX

Arutledes majandusteaduse ja majandusteadlaste laiema ühiskondliku rolli üle, õhkas John Maynard Keynes tundeliselt: «Kui ökonomistidel õnnestuks saavutada see, et neist hakataks mõtlema kui tagasihoidlikest, kompetentsetest inimestest, kelle töö on samasugune kui dentistidel, siis oleks see vast suurepärane!»

Kaheksa aastakümmet hiljem kuulutas end tema ideeliseks järglaseks pidav Paul Krugman Voltroni-nimelisele koomiksikangelasele viidates: «Ma olen Võitmatu Krugtron!» Nii palju siis tagasihoidlikkusest. Tõsi küll, erinevalt Keynesist on Krugmanil ette näidata Nobeli majandusauhind ja mustmiljon Twitteri tentsikut.

Hiljuti Huffington Postis ilmunud kolmeosalises pikemas artiklis Krugmani kompetentsust arvustanud Briti ajaloolane Niall Ferguson jõuab loo lõpuks seevastu järeldusele, et Krugman on naljanumber, kelle ennustusi ja ettekirjutusi ei tohiks keegi kunagi tõsiselt võtta. Fergusonil on olnud Krugmaniga pikemat aega kana kitkuda ja seetõttu laskub ta jälle omapoolsetesse liialdustesse: Krugman ei ole tegelikult Olli Rehni prussakaks nimetanud (ta ütles vaid, et rahandusvoliniku mõtted on nagu prussakad) ning auväärne nobelist kutsub oma sõnutsi enda vastaseid «valelikeks idiootideks» vaid siis, kui nad tõepoolest ongi valelikud idioodid. Olgu siinkohal selguse mõttes lisatud, et konservatiivsesse mõttekotta Heritage Foundation kuuluvad valelikud idioodid.